Minu Dublin

Gotye - Somebody That I Used To Know

2012-02-15T15:10:00.000-08:00

Valentinipäeva kingitus

2012-02-15T14:57:00.001-08:00

Score

2012-01-31T04:47:00.000-08:00

Noppeid tööpostilt:

Mees tuleb maksma mingite vidinate eest - joogid jne ja ütleb:
"And a score."
Mina jään teda lolli näoga vaatama ja küsin, et kuidas palun. Loomulik reaktsioon ju.
"A score."
Mõhh?
"Twenty euros petrol," ütleb mees, ja vaatab mind sellise näoga, et oh sind rumalat poolakat.

Pärast jooksen muidugi Kareni juurde ja küsin, et mis score???
Tuleb välja, et see on slängis 20 eurot.
Nojah. Iga päev õpetab.

Tere hommikust

2012-01-31T04:23:00.000-08:00

Tundub et keskpäevani magamine hakkab vaikselt harjumuseks saama. Seda siis loomulikult päevadel, kus kell kuus või seitse tööd alustama ei pea. Anyway - hetkel on käsil esimene kohv, kell on pool üks, väljas on koerailm, aga sellele vaatamata vean end pärast trenni. Pärast, kui olen juba korralikult üles ärganud.
Ega enam ei julgegi nii sirge seljaga läbi Dublini jalutada. Tööleminek, mis võtab kõndides aega pool tundi, toimub üldjuhul kell kuus hommikul, ja sel ajal on tänavad veel suht inimtühjad. Lehed pasundasid viimased kaks päeva pussitatud laibast, mis meie töökoha lähedal tänavale oli visatud. Enam-vähem Montsi kodutänaval. Hirmus. Tuleb vist lubade tegemisega kiirustada, sest piisab vaid olla valel ajal vales kohas, juhtuda mööda kõndima mõnest narkarist vms, ja ongi kaputt.

Pipragaasi ei tohi siin väidetavalt kasutada, aga ma ei ole viitsinud järele uurida, kas sellel ka tõepõhi all on.

Tundub, et jään elama

2012-01-24T01:35:00.000-08:00

Naljaga pooleks muidugi, sest minust nii lihtsalt lahti ei saa. A võttis mu sõnasabast kinni: Pean saama Amazon Kindle'i, muidu suren, ja rääkis Jõuluvanaga. Nüüd on mu hommikud sisustatud e-raamatu ja kohviga, ja ei saagi olla midagi paremat.
Eile tundsin lausa vastupandamatut vajadust jälle trennis käima hakata. Viimasel ajal on mulle peeglist vastu vaadanud lodevate lihastega tegelane, niipalju, kui neid järel on. Nagu Monts ütleb - mul pidavat olema vähem jõudu kui vastsündinul. Ja kes teaks vastsündinutest paremini rääkida kui vaalakõhtne Monts, kellel sünnituslaud märtsiks broneeritud.
Endalegi üllatuseks, A-st rääkimata, oli mu mõte teoks saanud, ja paari tunni pärast leidsin end juba nähtamatuid kõhulihaseid pingutamas. Vahi kus!

Head uut aastat!

2012-01-06T04:23:00.000-08:00

Mul läheb väga hästi.
Loodame, et uuel aastal on mul oskust seda kõike ka väärtustada.

Muu polegi tähtis.

Me elu on me elu ainus mõte

2011-12-05T05:05:00.000-08:00

    Me elu on me elu ainus mõte.
    See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
    Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
    Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
    
    Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
    mis kuiva säsi õgivad me seest.
    Kord kukud kokku oma kõval toolil.
    Sa tead, ei päästa miski selle eest.
    
    Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
    sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
    Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
    Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

                          Doris Kareva

NY Is Killing Me

2011-11-26T17:20:00.000-08:00

Deprekas

2011-10-23T07:52:00.000-07:00

Ei jaksa, ei taha, ei saa kirjutada hetkel :(

London

2011-10-17T03:42:00.000-07:00

Olen haige - nohu, köha, kurk jne. Paha-paha. See läheb küll üle, olen enam kui kindel, et nädalaga, aga Londoni-igatsus jääb.
Reis oli tore, olgugi, et kõigest kolm päeva, aga seal olles tundsin, et see on linn, kus ma tahaksin elada. Muidugi jääb see mõte vaid teooriatasandile, sest praktika on midagi muud. A on piisavalt alalhoidlik, et mitte elus kannapööret teha, ja mina piisavalt kindel selles, et ilma A-ta ei kujuta ma oma elu ettegi. Nii et tuleb võidelda reisijärgse masendusega ja loota, et varsti on kõik jälle endine. Et Dublin muutub külastaatusest suurlinnaks, töö muutub meeldivaks ja tervis tuleb mis koliseb.

Halvad uudised

2011-09-29T03:11:00.001-07:00

Ma pean neid kilpnäärme ravimeid võtma TERVE elu!
Nuuks.

Kilpnäärme ületalitus

2011-09-29T01:34:00.000-07:00

Arstisaaga jätkub, täna on mul juba kolmas kord arsti juurde minna. Eelmine kord võeti viis ämbritäit verd. Seda kuuldes nõudsin end kohe pikali, sest istudes oleksin ma raudselt pildi taskusse visanud. Voodiski oli halb, pärast ei saanud tükk aega üles. Igatahes on mu kartused kinnitust leidnud. Arst helistas ja ütles, et ma täna kohale läheksin, mul pidavat kilpnäärme hormoonid täiesti paigast ära olema. Ma nüüd loodan, et ei pea opile minema, et äkki panevad mingid rohud peale. See selgub tunni aja pärast.
Igal juhul teadsin ma juba kuid enne, et mul kõik päris korras ei ole. Panin endale ise diagnoosi, mis täppi läks, ja seetõttu võiksin minna hoopis arstiks õppima. Tunnused, millest ma seda järeldasin:

kaalukaotus
suurenenud söögiisu
närvilisus, kerge ärrituvus, rahutus
kuumatalumatus, suurenenud higistamine
soe, niiske nahk
haprad, õhukesed juuksed
väsimus, roidumus
lihaskrambid
luuvalud
sooletegevuse kiirenemine (võimalik ka kõhulahtisus)
ebaregulaarne menstruatsioon
südamerütmihäired, südamekloppimine
murduvad küüned
peavalu
jne jne.

Hindadest Dublinis

2011-09-21T00:48:00.000-07:00

Tihti kiputakse arvama, et Iirimaal elades ja töötades teenitakse roppu moodi raha. Seda küll, palgad on siin normaalsed, aga hinnad jällegi kaks-kolm korda kallimad. Või vähemalt arvan ma nii. Riided siinkohal muidugi arvesse ei lähe, sest Eesti rõivad on ilmselgelt ülehinnatud, ja tihti leiab Dublini poodidest sama riidetüki vaata et väiksemagi hinna eest. Toon näiteks poeskäigu, kus me ülearu ei raisanud, otsime umbes nädala varu ja mõned majapidamistarbed. Valisime täiesti tavalise hinnaklassiga poe, kus palju allahindlusi:

Kartulid 3 kilost pakki - 3 korda 0,89 €
Kohv - 7,59 €
Mereannikaste - 1,89 €
Assortiikommid Roses - 2,74 €
Vein - 5,99 €
Special K tavaline - 5,45 €
Special K maasikatega - 4,65 €
Krabipulgad - 0,85 €
Kala - 5,99 €
Kiievi kotletid, kaks pakki - 2 korda 1,99 €
Külmutatud krevetid - 3,99 €
Piim 2l - 2 korda 1,49 €
Külmutatud aedviljad - 1,39 €
Sibulad - 1,69 €
Merci assortiishokolaad - 4,99 €
Vetsupoti puhastusvahend - 1 €
Pesupesemisvedelik - 2 korda 8,49 €
Taskurätikud - 1,99 €
Siirup - 1,89 €
Vetsupoti tabletid - 2,29 €
Karamellimagustoit - 1,12 €
Hapukoor - 1,49 €
Hakkliha - 4 €
Vatipadjad - 0,78 €
Tolmulapid - 1,69 €
Kurk - 0,99 €
Sinep - 2 korda 1,09 €
Zhiletid - 2,69 €
Knorri kaste - 1,79 €
Roheline sibul - 0,79 €
Jelly Babies kommid - 2.09 €
Lõhnaküünal - 3,73 €
Nätsud - 2 korda 1,99 €
Seenekaste - 0,95 €
Nuudlid - 2 korda 0,85 €
Valge veini kaste - 0,95 €
Milkybar magustoit - 0,62 €
Hambapasta - 3,15 €
Rolo magustoit - 0,62 €
3 greipi - 1,77 €
Orgaaniline jogurt - 2 korda 1,78 €
Suuvesi - 1,89 €
Tualettpaberid - 8 €

Kokku 130, 96 €
Nendest iiri tooted - 20,10 €

Arstil käidud

2011-09-13T07:03:00.000-07:00

Jõudsin just koju ja mul on häid uudiseid - kõik testid olid negatiivsed!
Istusin järjekorras nagu närvipundar, kõik, kes selliseid asju ootama peavad, teavad, millised hullud mõtted pähe tulevad. Ma olin raudkindel, et hepatiit on mul kohe kindlasti. Kuidas siis mitte, kui tervelt neli aastat koos sa oldud. Samuti kartsin, et olen ka hiv-positiivne. Täiesti hullud mõtted keerlesid mu peas, kujutasin ette, milline mu elu pärast võiks välja näha jne. A muidugi rahustas mind terve selle ooteaja, oli mulle igati toeks, ja lubas jääda minu kõrvale mis iganes olukorras! Kuidas küll minul nii palju õnne on olnud selline inimene enda kõrvale leida!
Sain täna süsti ka, mida ma viimasel ajal enam eriti ei kannata. Sain vaktsiini b-hepatiidi vastu. Teine voor tuleb oktoobri keskel, ja viimane viie kuu pärast. Siis on vähemalt raudkindel, et enam neid hirme kogema ei pea. Kuigi A kõrval ei tohiks neid tekkidagi.
Kurtsin muidugi arstile väsimust ja higistamist ja söömist nagu kaks ja pool meest. Ise arvan, et mul on kilpnäärme ületalitus, aga seda peab veel uurima.
Pean minema lähima GP juurde, ehk siis perearsti leidma, kes siis ca 60 euro eest vereproove teeb ja veel umbes 20 euro eest mingeid trikke. Aga peab minema, sest tervis tuleb korras hoida nii või naa.

Ma olen üksi, nii üksi

2011-09-09T04:04:00.000-07:00

Ei, me ei läinud lahku. A läks hoopis Eestisse järgmise teisipäevani. Ja nädal aega on piisavalt suur aeg, et üksindus ligi hiiliks. On küll sõnumid ja helistamised, aga see pole see pole see.

Hea asi A reisi juures on see, et ta toob mulle selle kodumaise ripsmeseerumi Yxes. Paljukiidetud, paljuräägitud ja ülehinnatud toode, aga loodame, et äkki ikka paneb mõne karva uuesti kasvama. Muidu nõuan raha tagasi, sest 60 eurot ei ole sellise vidina jaoks mitte väike summa.
Ahjaa, tööd otsin ma ka. Vaikselt. Väga aktiivselt ei viitsi, sest teine töökoht on olemas, aga tahaks sellist esmaspäevast reedeni tööd nüüd, sest siis saab rohkem A-ga koos olla ja lolluseid teha. Eks ma informeerin kunagi, kui asjad juba niikaugel, et tuleb intervjuule sättima hakata.

Song For Lisa

2011-09-01T04:35:00.000-07:00

Eesti mälumäng

2011-09-01T03:38:00.000-07:00

Kuna olen A-le juba kolm nädalat pinda käinud, et mängime-mängime!, ja ta pole vedu võtnud, siis tegin täna hoopis üksi selle mängu. A on tööl ja mul on vaba, ei viitsinud kedagi sellepärast külla ka kutsuda.
Mina olin mina, ehk kollane nupp, ja tema oli tema, ehk sinine nupp. Seis oli tasavägine, aga mina võitsin. Kusjuures mingit sohitegemist ei olnud.
Mõned küsimused on nagu raskevõitu või mis?

Kes on koostanud "Eesti lindude välimääraja"?
Kui kõrge on Eesti kõrgeim harilik tamm?
Millise alaga tegeleb Urmas Saaliste?
Mis spordiala on ekiden?
Mitu pesakonda võib soodsates tingimustes aasta jooksul ilmale tuua koduhiir?
Kui palju maad on Tallinnast ekvaatorini?
Kes on Eesti kõigi aegade tuntuim ja parim naisringrajasõitja?

WTF?

Pühapäeval sai linnas käidud

2011-08-30T16:44:00.001-07:00

Sümmeetriliselt laotud vihikud

Sea kõrv

National Gallery of Ireland

Kuigi pilte ei tohtinud teha, tegime ikka.

Huvitav arhitektuur

Skulptuurid

Suvalised inimesed tänavalt

Trinity College

Süda

Pahandust teinud noorpere

Kunst

Ilus

Ütleme, et see on jänes

Seal, kus lõppeb asfalt

Vangla, kus tehti film "Isa nimel"

Pärast läks kõht ka tühjaks

Vikerkaarevärvilised inimesed

River Liffey

Lihtsalt ilus pubi

Ma nüüd sünnitasin

2011-08-30T05:27:00.000-07:00

Sünnitasin raamatu, mida pidin endaga kandma üle aasta. Kuigi aktiivne kirjutamine toimus umbes kahe viimase kuu jooksul, aga siiski.
Nüüd, kus käsikiri toimetamiseks üle antud, ei oskagi järsku enam midagi teha. Varem olid kõik mu vabad päevad sisustatud arvuti ja kirjutamisega. Ei saanud käia linnas, ei kinos, ei kuskil.
Peab vist lugema hakkama.
Peab rohkem mängima.
Joonistama.
Linnas jalutama.
A-ga koos olema.
Süüa tegema.
ELAMA

Lõpuks käes

2011-08-26T00:48:00.001-07:00

Jään siia

2011-08-23T02:01:00.000-07:00

Ma ikkagi ei tule septembris tagasi.
Mulle meeldib siin.

Ootan oma uut telefoni nagu hingeõnnistust. Pandi juba posti, aga postkontor asub Howth'is. Kes on Iirimaaga vähegi kursis, teab, et see ei ole mitte mulle lähim postkontor.
Nüüd ma nõuan valjuhäälselt, et see Dublini kesklinna toimetataks, sest ma olen ka inimene, käin tööl, ja mul ei ole aega keset tööpäeva roadtripile minna. Teen seda siis, kui tuju tuleb, mitte praegu.

Minu Brüssel - Vahur Afanasjev

2011-08-23T01:18:00.000-07:00

Suur oli minu üllatus, kui enne raamatu lugema hakkamist nägin Vahuri autobiograafilist filmi "Teekond unelma lõppu", ja ekraanilt ei vaatanudki vastu lüheldane habetunud-vuntsistunud vanamehenäss, vaid minust kõigest aasta vanem mees. Häbi tunnistadagi, et minu vaimusilmas oli Vahur nagu kunagine (ei ole kindel, kas ka praegune) Virumaa Teataja ajakirjanik Andres Pulver.
Raamat iseenesest oli stiililt sarnane filmile. Ei saagi aru, miks "Minu Brüssel" nii palju kriitikat on saanud. On's halb see, kui autor kirjutab ilustamata täiesti isiklikest asjadest, seda võib-olla mõne jaoks robustses keelekasutuses, ropult ja ürgmehelikult. Urmas Väljaotsa raamatuga ei anna seda võrreldagi, kuigi mõlemad autorid on meessoost. Minu jaoks oli see raamat kõigi Minu-sarja naisautorite kõrval kui värske testosteroonne maiuspala.
Suhteliselt amatöörlik pildiseeria, aga Vahur ei olegi fotograaf, ta on kirjanik. Tõesti huvitav, et ta mulle varem kahe silma vahele on jäänud, sest tuleb välja, et tema sulest on ilmunud nii mõnigi teos. Tundub, et tuleb hakata end eesti noorkirjanikega veidi rohkem kursis hoidma.
Brüsselist iseenesest ei oodanudki ma detailseid kirjeldusi, sest me kõik teame, mis eesmärki see linn täidab. Nurgataguste punkrite väljatoomine on palju põnevam, kui kirjeldada tuntud kultuurimagneteid. Sellepärast ei läheks ma ka Kanaari Saartele ja Egiptusesse, et need on turistide poolt äralagastatud paigad, ja kui Brüsselisse lähen, lähen kindlasti just neisse kohtadesse, mis asuvad pimedas kangialuses keldrikorrusel, ja kuhu igaüks minna ei julgegi. Seal kohtaks neid õigeid belglasi ka, kui neid veel sel kujul alles on. Kardan, et Belgia, nagu enamik Euroopa riike, on üks suur rahvaste paabel, võta siis kinni, kes neist on sünnijärgne flaam, kes frankofoon, kes eestlane.

Arstilkäik

2011-08-22T08:17:00.000-07:00

Käisin ennast täna kontrollimas, sest hing ei andnud rahu pärast seda, kui mu pikaaegne eks-boyfriend teatas, et tal on hepatiit. See (C), mis küll eriti ei pidavat nakkama, aga siiski. Muuhulgas mõtlesin, et teen siis täislaksu, kontrollin siis ka hiv-d, süüfilist jne. Kõike, mida neil pakkuda oli.
Ootasin oma järjekorda üle kuu aja! Selleks ikka, et tasuta saada, sest kes tahaks jalgade hargitamise eest maksta. Pealegi pidin ma seda kõike tegema noore mehe ees, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Pole meeldinud varem, ei meeldi ka edaspidi.
Järjekorras istudes, nii umbes tunnike, nägin kõrvalt nii mõndagi inimest. Tundus, et kõik ootajad olid üle keskmise uudishimulikud. Mõni oli välimuse järgi silmnähtavalt probleemiga. Ooteruumis oli ka üks vang, käeraudadega valvuri külge aheldatud.
Vereproov oli valus. Õde ei leidnud esialgu veeni üles ja tõmbas tühja süstalt. Kusjuures mul on veenid paremal käel ilusti väljas, ei teagi, kuidas tema hakkama ei saanud. Teisel korral õnnestus.
See meesarst küsis igasuguseid küsimusi:
Mis sind siia tõi?
Millal olid viimased päevad?
Millal oli viimane seksuaalvahekord?
Kas on valus seksida?
Kas pistab?
Millal oli eelmine kutt?
Kui kaua temaga, kui kaua sellega?
Kas sulle on kunagi öeldud, et silmavalged on kollased? Ma selle peale kohe küsisin, et on siis või? Tema ütles, et ei ole.
Palju teisi ka, aga ma enam ei mäleta hetkel.
Teada saab vastused alles septembri keskel. Nii et tasuta teenuse võlu seisneb "kõigest" kahekuulises ooteajas.

Telefonijuttu

2011-08-16T00:02:00.000-07:00

Lõpuks sai siis leping teele. Ja ikkagi otsustasin ümber, peamiselt A mõjutustel, et Sony Ericsson on jama, ja valik langes Samsung Galaxy S 2 kasuks.
Vahetan ka operaatorit, kui enne olin Vodafone, siis nüüd Meteor. Miks? Pelgalt ratsionaalse mõtlemise tulemusel, nimelt on kahe operaatorivõrgu teenused nii erinvad. Kui Vodafone'is peaks sama telefoni maksma 18 kuud, 60 eurot kuus, siis Meteoris on see 12 kuud, ja 30 eurot kuus. Igasugused tasuta kõneminutid ja asjad lisaks. Ma peaks olema loll, kui Vodafone'i edasi jään. Pealegi sain ma nii lihtsa numbri, et see on mul juba esimesest vaatamisest peas.
Veidi siinsest bill pay'st ehk järelmaksuga asjadest - ei ole nii, et hüppad poodi sisse, annad allkirja, ja saad vastu teledoni.
Kõigepealt, kui telefon valitud, tuleb teha online avaldus koos sissemaksega. Siis, mingi 9 tööpäeva jooksul saadetakse meilile deposiidimakse palve. Kui deposiit makstud, saadetakse elektrooniline leping, mis omakorda posti teel neile tuleb saata. Kaasas aadressitõend (mille sain pärast närvesöövat üritust lõpuks internetipangast) ja id-kaardi koopia.
Ja kui nad on lepingu kätte saanud, ja kõik ka klapib, saadetakse telefon teele.
Nii et järelmaksuga asju ostes on kindlasti vaja krediitkaarti, aadressiga statement'i (eelistatavalt pangast), raha ja kannatust.

Me kohtusime feissbuukis

2011-08-09T02:03:00.000-07:00

Olen inimestega tuttavaks saanud paljudes kohtades:
Peol, tööl, lennujaamas, sõprade ja tuttavate kaudu, aga suhtlusportaalis mitte kunagi.
Seal kohtasin ma A-d.
Rääkisime vist paar nädalat, kui avanes võimalus koos peole minna. Mõtlen tihti, mis oleks saanud, kui ma ei oleks sinna läinud. Ja äärepealt oleks selline asi juhtunud, sest ma kartsin temaga kokku saada. Kartsin, et ta ei olegi selline, kui Skype'is rääkides, et äkki ta ei ole huvitatud või mida iganes. Kartsin, et äkki tal on lapsed, naine, alimendid. Aga tuli välja, et ta vastas mu ootustele vägagi, isegi rohkem. Meil on palju ühist, me huvitume samadest asjadest, oleme mõlemad veidi metsa poole ja elame väljaspool "normaalsuse" piire.
See ei juhtunudki väga ammu - 28. juuli esimestel tundidel. Pärast muusikat, tantsu ja drinke lihtsalt jalutasime Dublini kesklinnas. Jalutasime, siis istusime pangatrepile, tegime suitsu. Jalutasime jälle, rääkisime. See oli ilus.
Järgmisel päeval lubas A tulla mu arvutit vaatama. Asi nimelt selles, et mu arvuti on katki. Sellest siis järeldus, et parandada seda ei olnudki võimalik. Aga tore oli siiski - tegime koos süüa - hakklihakaste, kartul ja peedisalat (väga eestipärane), vedelesime voodis ja rääkisime. Lihtsalt rääkisime.
Kolmandal päeval olime tööl ja ei jõudnudki õhtul kokku saada. Igatsus oli suur.
Laupäeval tuli A mulle kella kolmeks tööle vastu, ja läksime tema poole. Võtsin vajalikud asjad kaasa, ja tema korterisse need jäidki.
Kuna mul oli arvuti igavesti tuksis, aga raamat vajas kirjutamist, siis pakkus A välja, et võin tema juures kirjutada, kui ta nagunii päeval tööl on. Olin nädala vabaks võtnud ja asjaga päri.
Käisime minu Phoenix Parki korteris veel mõnda asja juurde toomas. No nii nädala varanduse.
Minu juures ei olnud kedagi kodus peale koera, ja jätsin lauale kirja:

Hi, guys!
I go to my BF place for a week or so.
:=)
See u later.

Esialgne "katseaeg" nädal koos olla asendus peagi tõsiasjaga, et me ei saa ega tahagi enam üksi olla. Nii et pühapäeval, neljandal tutvumispäeval, kolisimegi kokku. Täpsustuseks - A elab kesklinnas, kust minu töö juurde on lühem maa kui eelmisest elukohast.
Nüüd, eelmise nädala lõpus, käisime taas kord minu vanas korteris. Et oma asjad lõplikult ära kolida ja majakaaslastele uudis teatavaks teha. Nad muidugi olevat sellist asjade käiku juba ette näinud. Ei tea. Igal juhul maksin kuu aja üüri ette ja nad lubasid uut majakaaslast otsima hakata.
Täna on teisipäev. Istun meie kodus arvuti taga ja tegelen kirjutamisega. A on tööl.
Igatsen teda hirmsasti koju.

Ta on eestlane, ja siin juba 2004. aastast, nagu minagi, aga me polnud varem kordagi kokku juhtunud.
Kas pole kummaline?

Kõik on muutunud

2011-08-06T05:02:00.000-07:00

Omg, sain just teada, et Monts ootab last!
Ja see on imelik lugu. Et kuidas ja miks. Tal oli üks pikaaegne kutt, kellega nad aastaid koos elasid, ja siis ühel hetkel sai armastus otsa või midagi, igal juhul läksid nad Montsi algatusel lahku. Nii. Ja pärast seda oli tal üks kutt mingi kuu aega, ja nad läksid sellega ka lahku, sest mees oli liiga kontrolliv. Ja nüüd ta ütleb mulle feissbuukis, et on rase! Sellest viimasest kutist.
Alguses ta kusjuures varjas seda minu eest, lubas testi teha ja teada anda. Aga ma sain kohe aru, et ta ikkagi ei räägi tõtt, sest - kui test on negatiivne, ja sa tõesti ei taha emaks saada, siis sa hüppaksid rõõmust lakke või midagi. Tema saatis mulle suht neutraalse sõnumi, ja ma teadsin, et ta ei julge mulle öelda.
Ta on alles 21, aga on nüüdseks vist enam-vähem harjunud, et ta lapsevanemaks saab. Ainus probleem on selles, et ta tahab selle kuti eest rasedust igavesti varjata. Ma ei tea, kas see tal ka õnnestub, aga mõnda aega kindlasti. Kõik, kellele ta on rääkinud, on mõistvad - ema, vend, mina.
Ma ei julgenud talle õnne soovida, ei teagi, aga foolhapet käskisin võtma hakata.

Minu elus on ka kõik muutunud. Ei, rase ma ei ole, aga kõik on muutunud. Elu on ilus, räägin teile millalgi, kui rohkem aega, praegu aga kirjutama, sest tähtaeg on kohe kukkumas.

Un-thinkable

2011-08-02T05:30:00.000-07:00

I know you said to me
"This is exactly how it should feel when its meant to be"
Time is only wasting so why wait for eventually
If we gonna do something about it
We should do it right now

You give me a feeling that I never felt before
And I deserve it, I think I deserve it
Its becoming something thats impossible to ignore
And I cant take it
I was wondering maybe
Could I make you my baby
If we do the unthinkable would it make us look crazy?

If you ask me - Im ready

Samsung Galaxy S II vs Sony Ericsson Xperia Arc

2011-07-25T12:50:00.000-07:00

Kui nüüd arvesse võtta, et Samsung on kolm korda kallim kui Sony Ericsson ja erilist funktsioonide vahet ei ole, siis langeb minu valik Sony Ericsson Xperia Arc kasuks. Sellel nädalal ostan ära, sest olgem ausad, minu vana telefon on alla igasugust kriitikat.

jah rule

2011-07-25T06:43:00.000-07:00

Filmi Fish Tank soundtrack. Väga hea film, kestis veidi üle kahe tunni. Mul ei tulnudki täna öösel und, vaatasin seda ja magama jäin alles kell 6 hommikul. Seetõttu ärkasin kell üks ja joon alles hommikukohvi.

I am free

2011-07-24T14:55:00.000-07:00

Räägin täna viimast korda Danist.
Nimelt oli ta otsustanud meie lahkuminekut ignoreerida ja saatis vaatamata minu vastuseisule ikka tekste, helistas ja oli muidu tüütu.
Eile käis ta mul KOLM korda töö juures ja ma pidin ta eest paar korda tagaruumi peitu minema.

Igatahes saatis ta mulle sõnumi, et tuleb mulle õhtul järgi, tahan või ei. Ma ei viitsinud vastata. Ja mis ma näen - kümme minutit enne ühtteist ongi mees platsis. Mina tema auto peale minna ei tahtnud. Töötasin sel õhtul Montsiga ja meil tuli üks kaval plaan. Põgenesime vaikselt tagaukse kaudu. Väljas oli pime ja puha, aga umbes saja meetri pärast Dan loomulikult märkas mind ja käivitas oma pargitud auto. Ma ei teadnud, kuhupoole joosta, puud olid ka tee ääres võimalikult väiksed. Õnneks ta ei peatunud, sõitis meist lihtsalt mööda. Saatis sõnumi, et miks ma ikka selliseid trikke teen ja et tema ootas mind (kusjuures mina ei palunud tal oodata). Minu kergenduseks lisas, et olen nüüd vaba!!!, ja ta ei tüüta mind enam.
Lõpuks sai siis ka see mees aru!

Lõikus

2011-07-24T14:26:00.000-07:00

Huvitav, mis operatsioone seal tehakse?

Armukadedusest

2011-07-21T17:55:00.000-07:00

Haiglane armukadedus on midagi hirmsat. Paraku ei ole see sugugi haruldane "nähtus", olen minagi nii mõnegi armukadeda tüübiga kokku puutunud.
Üks haiglasemaid näiteid on mu eksboyfriende, kes nuusutas koju jõudes voodilinad üle, et jumala eest keegi tema äraolekul seal ei maganud. Tema arvates naljakas, minu meelest mitte.
Viimane neist oli Dan.
Esialgu tundus ta täiesti normaalne inimene, ei osanud midagi kartagi. Aga siis, umbes nädal pärast tutvumist hakkasid lööma häirekellad.
Esimene märk haiglasest armukadedusest kerkis esile siis, kui ma läksin kesklinna asju ajama ja poodlema. Pärast muidugi läks kõht tühjaks ja mõtlesin, et teen ühe Big Maci. Dan, kes sel hetkel oli tööl, sai minu puhtsüdamliku ülestunnistuse tõttu teada, et istun Mäkis. Järsku võttis ta endale pähe, et ma ei ole seal sugugi üksi, vaid kellegi teisega (loe: mehega). Minu kinnitused, et olen üksi, olid kurtidele kõrvadele, ja terve söömisaeg kulus meie suhtlusele. Saatsin tekste veel bussiga koju sõites. Pidin igast minutist aru andma: Jah, ma jalutan poe poole, nüüd olen poes, nüüd kodus jne. See oli nii väsitav.
Teine kord oli minu juures, kui tellisime majakaaslastega hiinakat. Dan oli minu toas, kui delivery guy kella helistas ja ta kuulis meie "jutuajamist" läbi vaheseina pealt. Dialoog keerles selle ümber, kui kiire tänane õhtu on ja kas ta peab veel kaua töötama, veidi ilmast jne. Normaalne viisaka inimese suhtlus, pealegi oleks imelik olnud kogu selle aja, mil Babs läks kolmandalt korruselt raha tooma, temaga lihtsalt tõtt vaadata. Tuppa astudes valati mind üle süüdistustega, nagu ma oleksin midagi halba teinud. "Miks sa selle mehega nii kaua rääkisid?"
Kuna mul oli vaja vabal päeval raamatut kirjutada, siis ütlesin Danile, et ta minu juurde ei tuleks. See oli viga. Sain sel õhtul sadu sõnumeid stiilis: Kas sa lähed välja? Kellega sa seal oled? jne.
Need on ainult mõned näited, mida ma põgusalt ka Montsiga jagasin. Tema muidugi on nüüd murest murtud, et äkki mind tapetakse ära, sest üks tüdruk olevat armukadedusest tapetud. Mina muidugi rahustasin ta maha ja ütlesin, et lõpetan selle asja rahulikult ära. Dan tuli mulle omal algatusel tööle järele, ja ma rääkisin temaga. Kõigest. Tundus, et ta sai aru, saatis mu koju ja... Aga tekstid ja kõned ei taha lõppeda. Need on nii vastandlikud, kord andeks paludes, kord öeldes, et ta tuleb nüüd minu juurde, tahan või ei, kord ükskõikset mängides. Eile õhtul sulgesin oma magamistoaakna ja ütlesin tüdrukutele, et nad mingil juhul ust ei avaks. Sest ma tõesti mõtlesin, et ta tulebki vaatamata minu protestile kohale. Pean tunnistama, et ma isegi kartsin natuke.
Nii et me ei tea tegelikult kunagi, millise inimesega tegu enne, kui me teda tundma ei õpi. Inimestes on peidus tuhandeid palgeid, ja mõnikord võivad need paled olla päris hirmutavad.

Kui vana ma siis õigupoolest olen

2011-07-21T07:37:00.000-07:00

Meile tuli üks 18-aastane kutt proovipäevadele. Paari päeva pärast andis alla, aga see ei ole oluline. Tema nimelt arvas tõsimeeli, et ma olen 18-19. Meelitav kuulda, aga samas ei imesta, sest iiri tüdrukud näevad kõik jube vanad välja. Ja kuna ta oli iirlane, siis on tal arvatavasti selles osas veidi teine arusaam.
Dan arvas, et ma olen 23.
Üks kutt hakkas poes rääkima, et tema on juba 18, ja mõtles, et äkki sebib omavanuse "ära". Kui ma ütlesin, et olen tema jaoks way too old, ütles tema: misasja, sa oled ju 22! Kui vastasin, et olen 30, tegi ta esialgu suured silmad, maigutas suud ja põgenes seejärel nelja tuule poole.

Forever young,
I wanna be forever young...

Lihtne elu

2011-07-21T06:59:00.000-07:00

Raamatud ja sigaretid. Ja Tuvi kätekreem.

Minu kodutänav.

Kunagi koolis õpetati, et ka ühe kriiditõmbega saab inimest joonistada.

Miss my Estonian friends!

Sellised toredad reklaamid.

Täiesti juhuslik sümmeetria.

Meie koer Marley. Kole, aga armas.

The Sound Of Missing You

2011-07-21T05:04:00.000-07:00

Nüüd on see siis tehtud.
Dan`ile.

Pühendusega

2011-07-18T16:40:00.000-07:00

Do not stand at my grave and weep
I am not there.I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning's hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet white doves in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there,I did not die.

... Kuus aastat, ja ma mõtlen sulle ikka iga päev!

Lady Million

2011-07-17T16:35:00.001-07:00

Sain Danilt (jaa, ma tean) kingituseks Paco Rabanne`i parfüümi, mis saanud inspiratsiooni kullast ja rikkusest. Naisele, kes tahab välja näha nagu miljon dollarit. Või siis seda raha teenida.
Väga hea lõhn, eriti nende jaoks, kes armastavad magusaid aroome.

The end...and the beginning

2011-07-16T13:20:00.000-07:00

Ma pean selle suhte ära lõpetama. See ei vii kuhugi. Pealegi on Dan haiglaselt armukade, kuigi oleme koos olnud vähem kui kaks nädalat. Kõik selle suhte juures tundub vale, olgugi, et võib-olla ninapidi koos olles ei oskagi ennast objektiivselt kõrvalt vaadata.

The End

Suurem osa minu vanustest meestest...

2011-07-09T13:52:00.000-07:00

... on abielus,

...on abielus olnud,

....on lastega,

....või lihtsalt kooselus.

Vallalist pagasita meest on raske leida, vähemalt kolmekümnendates eluaastates meest.

Mina kohtasin Dani.

Dan on abielus.

Unidentified flying objects

2011-07-04T15:57:00.001-07:00

Tegin täna õhtupoole tagaaias suitsu ja nautisin päikest, kui järsku kuulsin, et lennuk lendab. Vaatasin taevasse ja nägin, et see ei ole teps mitte lennuk. Hoopis must rõngas, nagu doughnut või cd- ketas, ainult musta värvi. Imemoodustis tiirles ümber oma telje ja justkui liugles taevas. Mul jäi suu lahti, kahju, et fotokas allakorrusele jäi.
Jah, ma olin kaine!
Ei, ma ei olnud kanepit tõmmanud.
Seeni ka ei olnud söönud.

Mingi osa minust soovis, et mind eksperimendi mõttes kaasa võetaks. Aga ju neil olid siis teised plaanid.

Siiri Sisask ja ühendkoorid - Mis maa see on

2011-07-04T15:08:00.000-07:00

Laul, mis on paari päevaga suuremat sorti furoori tekitanud.

Beautiful - Katie Piper

2011-06-30T11:09:00.000-07:00

Arvan, et seda raamatut ei ole veel eesti keelde tõlgitud. Kui seda lähiajal ei tehta, lasen selle ise ära tõlkida ja ilmutada!!! See on lihtsalt uskumatu, samas ka õudusvärinaid tekitav lugu 24. aastasest Katie`st. Kaite on noor ja ilus, ta teeb esimesi samme saatejuhiks saamisel, olles samal ajal ka modell ja elades täiuslikku elu Londoni südames.

2008-ndal aastal kohtab ta Facebooki kaudu tumedanahalist Daniel Lynchi. Mees tundub olevat täiuslikkuse kehastus, tähelepanelik ja hooliv. Paari nädala kohtumiste järel saab Katie aru, et midagi on väga valesti. Daniel on haiglaselt armukade ja ei jäta Katie`i rahule ööl ega päeval. Tüdruk saab loendamatul hulgal vastamata kõnesid ja sõnumeid. Pärast vaimset terrorit otsustab ta mehega lõpu teha. Daniel kutsub ta hotelli, aga kuuldes, et Katie ei taha temaga enam tegemist teha, satub mees raevu, vägistab tüdruku ja põhjustab füüsilisi kahjustusi. Mingi ime läbi suudab Katie mehe nii palju maha rahustada, et pääseb hotellist eluga. Tema elu on küll päästetud, aga mees ei luba teda politseisse teatada, vastasel korral tapab ta Katie ja tema pere.

Olles päevi hirmunult oma üürikorteris, helistab Daniel talle lakkamatult. Suurest hirmust võtab Katie lõpuks kõne vastu, ja mees palub tal minna maja kõrval asuvasse internetipunkti, et lugeda tema saadetud kirja. Kuigi Katie`il ei ole mingit tuju mehe kirju lugeda, peab ta seda siiski tegema, samal ajal mehele telefonis aru andes, kus ta parasjagu on ja mida seljas kannab. Tänavale jõudes näeb ta enda poole lähenevat võõrast kapuutsinimest, kes hoiab kahe käega kinni kohvitopsist. Naine mõtleb, et tegu on kerjusega, ja hakkab talle käekotist raha otsima. Järgmisel hetkel aga visatakse topsi sisu talle näkku. Esialgune reaktsioon Katie poolt, et tegu on kohviga, osutub valeks. Talle visatakse näkku hapet ja Katie tunneb, kuidas tema väline ilu sekundiga hävineb.

Teine pool raamatust kirjeldab tüdruku paranemist. Esialgu arvates, et parem oleks surra, kui oma ilusa näota edasi elada, pöördub varsti vankumatuks tahtejõuks mitte lasta Danielil võita ja edasi elada. Talle on tänaseks tehtud mitukümmend operatsiooni nii näole kui ka hinge- ja söögitorule, mis sai happe neelamise tõttu kahjustatud. Samuti rajas ta heategevusorganisatsiooni Katie Piper Foundation ja näeb välja kaunim kui iial varem.

Lisaks füüsilistele vigastustele sai kahjustada ka Katie psüühika. Ta kartis esialgu isegi üksi välja minna, vaadates pidevalt hirmunult selja taha. Uksekella helin hirmustas ta poolsurnuks ja pealegi kardab ta kättemaksu. Danielile määrati 16. aastat vanglakaristust ja happe visanud mehele 12 aastat, iga aasta möödudes jõuab koletiste vabanemine lähemale.

Katie`le tehti revolutsiooniline näooperatsioon, kus terve nägu kooriti maha ja asendati uue koega. Katie pidi paranemiseks kandma kaks aastat plastist näomaski, mis aitas armidel tasaneda ja niisutas neid vajalikul moel.

Soovitan vaadata Channel 4-s näidatud videoid "Katie Piper - My beautiful Face" ja "Katie Piper - My beautiful Friends", mis internetis täitsa olemas, samuti külastada tema kodulehekülge: www.katiepiperfoundation.org.uk.

Madeleine - Kate McCann

2011-06-30T10:15:00.000-07:00

Raamat on ilmunud Kate McCanni sulest, kelle laps on tänaseks juba 4 aastat kadunud. Lugu, mis on täis südamevalu, lootust, hirmu, süütunnet ja ahastust. Arvan, et keegi meist ei suuda päriselt tunda seda, mida tundsid sel õhtul Madeleine`i vanemad, kui nad avastasid, et nende laps on magamise ajal varastatud.

McCannid läkisd 2007-nda aasta mais Portugali puhkama, kui neljanda päeva õhtul Madeleine magades ära varastati. Sealne politsei ei teinud erilisi pingutusi tüdruku leidmiseks, mingil hetkel olid ka Madeleine` i vanemad kahtlusalused. Vastuolulistele lugudele aitas kaasa ka briti, mingil määral ka potugali meedia, kes igasuguseid valesid välja mõtlesid. Aga just sellised sopalehed on ostjate jaoks maiuspala, News of The World ja The Sun on ühed enimostetud ajalehed ka Iirimaal, just keskmise intelligentsustasemega inimeste hulgas, kes näiteks Irish Times`i või Financial Times`i ka raha eest ei loe. Seetõttu ei ole imestada, et kergeusklikumad ajalehe valedega kaasa läksid ja uskuma jäid, justkui oleks Madeleine`i vanemad tüdruku kadumise taga. Usuti ka, et Madeleine on surnud, kuigi mingit tõestust selle kohta ei ole siiani. Kohus mõistis McCannidele välja küll valuraha, aga kahju oli juba tehtud, ja arguido, ehk siis portugali keeli süüaluse staatusesse määramine kahjustas vanemate nime veelgi.

Soovitan raamatut osta kõigil, sest isegi see vähene raha, mida selle eest maksma peab, annetatakse Madeleine`i Fondi. Madeleine`i Fond loodi kohe pärast seda, kui oli näha, et portugali politsei erilisi jõupingutusi ei teinud ja sulges lõpuks toimiku. Madeleine`i Fond telgeleb tüdruku otsimisega aktiivselt edasi, kellel huvi, võib külastada nende kodulehekülge www.findmadeleine.com.

Loodame, et Madeleine leitakse varsti!

Madeleine McCann

2011-06-30T10:11:00.000-07:00

Madeleine sai 2011 aasta mais 8 aastaseks. Teda pole ikka veel leitud.

Võtan nädala puhkust...

2011-06-17T14:21:00.000-07:00

... ja ei sõidagi soojale maale.

Kirjutan parem pooleliolevat raamatut.
Nädal aega peaks ju saama ka interneti ja telefonita elada?
Nii et paber, pastakas ja kohvitass kätte ja aeda päikest võtma!

See you laters, alligators!

She is beautiful

2011-06-17T14:16:00.000-07:00

Ostsin täna Katie Piperi autobiograafia "Beautiful", ja ei saanud seda enam käest.
Armukadedusest tehakse hirmsaid asju, aga hävitada happega inimese nägu on vist küll kõige südametum tegu. Ei saanud sind mina, ei saa teised ka? Nii võis mõelda Katie eksboyfriend.Vaatamata sellele on Katie vastupidist tõestanud, ta tegeleb heategevusega, kirjutab ajakirjakolumni ja mida kõike veel.

Ega murtud küüs olegi ju maailma lõpp. Või mis?

Minu (külm)kapi sisu

2011-06-12T13:02:00.000-07:00

Ajakirjas Closer on rubriik, kus kuulsused oma külmkappe näitavad, ja siis ekspert analüüsib kümne palli süsteemis, et kui tervislik-ebatervislik inimene parasjagu on.

Kellogg`s Special K maasikatega
Pähklitega hommikuhelbed
Tortillad
Kuskuss
Kookoskaste
Banaanid
Sibulad (pole pildil näha)
Pitta leib
Tortellonid
Seemneleib
Kohv
Roheline tee
Extra Virgin oliiviõli
Sweet Chilli kaste
Paprikad
Täisteramakaronid (orgaanilised)
Lahustuvad vitamiinid
Kaltsiumitabletid
OXO cubes
Meresool
Chillipulber

Kitsejuust
Kodujuust
Või
Coleslaw
Ämbritäis maasikajogurtit
Joogijogurt
4 purki dieetkoolat (pole pidilt näha)
Redised
Kurgid
Juust
Mais
Šampinjonid
Mangokaste
Sink
Piim
Mahl
Tomatid
Veel mõned jogurtid

Muud värgid ei ole minu omad, sest teadupoolest jagame külmkappi kolme peale.
Ahjaa, alumisel korrusel on mul:
Kaks liitrit jäätist
Külmutatud aedviljad
Kanakintsud
Friikartulid

Loca People

2011-06-06T14:40:00.000-07:00

I wanna go to Spain! I wanna go to Iiiibbbiiiiizzzzaaaaaa!!

Öö

2011-06-02T17:46:00.000-07:00

Und ei ole, hakkab vist jälle insomniaperiood pihta! Kell saab kohe 2, ma pean pool 5 ärkama. Vist ei lähegi magama, pikutan niisama. Tegin kohvi ja lugesin raamatut. Seal on peategelasel raseduse- ja suhteprobleemid. Hea raamat, kokkuvõtte teen kunagi hiljem, kui läbi saan. Aga point ei ole üldse selles, vaid kuna seal on igal leheküljel rasedusest juttu (no okei, vist mitte päris igal), siis mulle kangastus üks jube vaatepilt - kujutage ette, et teil on laps kõhus. Selline paras suur teine, pea ja kõrvadega. Ja sellel lapsel on juuksed! Ja kui lapsel on juuksed, siis on sul endal juuksed kõhus. Käid ringi nagu karvapall, seest kare. Uhh. Mul igal juhul hakkab sellest mõttest sees keerama.

Connolly Stationi rongijaamas olevat nähtud vaime, nii ütles mulle majakaaslane. Et TV tegelased pidid lähipäevil minema neid nähtamatuid huligaane filmima ja puha. Ütlesin, et ta võib täna öösel rahulikult magada, sest meie maja on nii uus, et siin ei ole veel ühegi inimese vaime.

Kohv, ja seekord mitte piimaga

2011-06-02T10:25:00.000-07:00

Ma pean teile midagi üles tunnistama, sest see on kriipinud minu sees juba päevi, ja iga kord, kui ma näen puhastusvahendi pudelit, tuleb see õudus jälle meelde.
Niisiis - olin tööl - mitte, et see nüüd üllatus oleks, sest minu meelest olen ma seal enamiku ajast, aga see on kontekstina oluline.
Töötasin sellel päeval ühe kutiga, kes minu meelest on pakistanlane. Aga äkki hoopis Indiast. Teate, lausa hirmus, et töötad inimesega koos, ja ei tea isegi seda, kust ta pärit on. Perekonnanimest rääkimata. Ma arvan, et ta on Pakistanist.
Meil on töö juures suur kohvimasin, kust saab lattet, cappuchinot, moccat ja kakaod. Musta kohvi ka loomulikult. Ja kuna kohvimasin on hiiglama suur ja sellest käib päeva jooksul üle sadu inimesi, siis tuleb seda ka igal õhtul puhastada.
Töökaaslane pani sinna mahutisse, kuhu käib piim, helesinist puhastusvahendit ja lülitas puhastusprogrammi tööle. Muidugi oli tal vaja enne, kui masin puhtaks saab, sööma minna. Ta ütles mulle midagi pakistani-inglise keeles, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Ainult seda, et ta tuleb viie minuti pärast ja jätkab. Okei.
Viiest minutist sai pool tundi, ja kuulsin karjatust:
"Ei, ärge jooge seda kohvi, see on mürk!"
Kiskus nooremapoolselt naisterahvalt kohvi käest ja valas kraanikaussi. Ja siis hakkas pihta süüdistus, et miks ma masinat selleks ajaks välja ei lülitanud, kui ta õhtust sõi, et inimesed joovad mürki!
Millest ta räägib? Kuulsin sellest esimest korda. Ta olevat seda mulle lausa kaks korda maininud, mina muidugi ei saanud tema aktsendile pihta.
Õnneks oli hilja õhtu, ja inimesed üldjuhul kohvi ei joonud. Pigem teed. Püüdsin siiski meenutada, kas keegi viimase poole tunni jooksul oli kohvi ostnud. Esialgu meenus ainult üks klient, kes ostis teed, aga siis tõusid mul ihukarvad hirmust püsti, sest üks mees ostis küll kohvi. Või mis kohv see oli, pigem kohv puhastusvahendiga. Piimast ei jälgegi.
See klient on vist narkosõltlane, sest näeb välja täpselt selline, nagu kunagi postitatud "Adami ja Pauli" filmi treileris. Ja seetõttu ma ei imesta, et ta isegi ei märganud, mida ta joob.
Mõelge, kui ta äkki tühjendaski topsi ilma silma pilgutamata. Kuigi puhastusvahend oli veega segatud ja väikeses koguses, siiski arvan, et see on maole ohtlik. Kujutate ette - vahustatud piima asemel tuleb mingit läbipaistvat solki, ja kuna kaas oli peal, siis ei olnud näha ka, mis seal sees on. Kasseerisin talt selle eest veel 3 eurot.

Nüüd ma ei jõua ära oodata, millal ta uuesti poodi tuleb. Siis ma vähemalt tean, et ta on elus.

Tundub, et luiskasin

2011-06-01T13:18:00.001-07:00

Uurisin veidi maad. See on ikkagi litsents, mida televiisori puhul taotlema peab. Nii et siis ühekordne väljaminek. Maksab veidi rohkem, kui mina eeldasin - 160 eurot.
Ja nüüd mulle meenub, et ma vist ikkagi maksin ühe korra selle litsentsi eest, aasta võis olla 2006.

RINGHÄÄLINGU seadus (tohoh):

Any person in occupancy at an address where a television set is held is legally responsible for the licensing of the television set regardless of ownership of either the premises or the set itself.
Under Section 148 of the Broadcasting Act 2009, it is a prosecutable offence to be in possession of an unlicensed television set. Fines for a first offence can be up to €1,000 and €2,000 for subsequent offences.

Cheese and Rice - Eestis selline seadus Riigi Teatajas täitsa olemas. Päriselt, ma ei tea, kus ma elanud olen, aga sellisest seadusest kuulen küll esimest korda.

Oh, kuidas tahaks TARK olla!

Ajaloominut

2011-06-01T12:59:00.000-07:00

Olen mõnes mõttes õnnelik, et sündisin 20-ndal sajandil (äärepealt oleksin kirjutanud 19-ndal!). Miks?
Sellepärast, et minu kooliaegsed ajalooõpikud olid omal ajal kindlasti vähem mahukad, kui praeguse aja lastel. Sest ajalugu rohkem ei olnudki, kui rauaajast (paleoliitikumist) külma sõjani?
Vaesed lapsed, kes peavad kooli minema 67-ndal sajandil! Nende ajalooõpikud ei mahu ju kotti äragi!!!

P.S. Seda nupukest ei pea sugugi võtma e-raamatu propagandana, kuigi - miks ka mitte.

Niipalju siis postitantsust

2011-06-01T11:13:00.000-07:00

Olin eile pakitud-pestud-kammitud, kui Monts saatis sõnumi, et on hetkel sõprade pool ja ei saa seetõttu õhtuses trennis osaleda. Ei hakanud üksi ka minema. Nüüd oleme juba kahe trenniga teistest maas ja arvan, et on vast mõttekas oodata kursuse lõppu, et siis uuega otsast alata. Nii et tuleb neli nädalat oodata. Päris trennita ma õnneks ei ole, olen mitu päeva jalgsi tööle või tagasi kõndinud. 40 minutit aeroobikat (selle kõige ehedamas mõttes) pole minusugusele magusaarmastajale sugugi paha.
Ostsin endale Vodafone`ist mobile broadbandi, ehk siis selle julla, mis arvuti külge käib, et vähegi internetti oleks. Pidavat olema 20 eurot kuu või 10 eurot nädal või 3 eurot päev. Ütleme nii, et see SAKIB täiega, sest mul õnnestus kuu aja GB-i norm nädalaga tühjaks tõmmata! Ja ma ei ole mingi friik, kes hommikust õhtuni internetis istub. Aga mõnikord peale tööd tahaks hirmasti Feissbuuki logida, või siis "Kodu keset linna" vaadata, või "Sõnasõna", või "Modelle" või "Kinotehast" vaadata, kuulata muusikat ja nautida filme. Ei. Selline asi ei ole minusugustele inimestele, mobile broadband on ainult neile, kes korra päevas e-maili kontrollivad.
Mõtlesime, et laseme endale ikkagi modemi panna, see maksab 60 eurot kuus, paketis on nii internet (piiramatu GB), televisioonikanalid kui ka lauatelefon. Seda viimast nagu eriti ei tahakski, aga muud üle ei jää. Lauakas peab olema, et asi töötaks.
Iirimaal on loodud selline naljakas asi, nagu telekamaks. Jah, täpselt nii. Igaüks, kellel kodus telekas, peab selle eest maksma. Ärge küsige, palju - eeldan, et ca 100 eurot aastas, sest ma ei ole selle vastu kunagi huvi tundnud. Arvan, et ma ei ole ainuke. Televisioonispioonide statistika kohaselt elavad vist 99% iirlastest üldse ilma telekata, sest keegi lihtsalt ei suvatse selle eest maksta. Kohati võib küll näha ähvardavaid reklaamplakateid stiilis - televisioonispioonid ehk "meie töötajad" käivad igakuiselt läbi tuhandeid kodusid, et kontrollida, kas valgus, mis aknast paistab, tuleb teleriekraanist või küünlaleegist. Siiski tundub, et nad ei tee oma tööd piisava pühendumisega, sest mina isiklikult ei tea mitte ühtegi inimest, kes teleka eest maksaks, nagu ei tea ka kedagi, kelle ukse taga need prillnäod käinud oleksid.
See-eest aga on veekasutus Iirimaal täiesti piiramatu - s.t. et vee eest siin maksma ei peagi. Mingeid veemõõtureid, nagu Eestis ei ole siinmail olemaski. Veekasutust kuival perioodil kontrollitakse vanakooli kombel - keeratakse lihtsalt mõneks ajaks kraanid kinni.

Säutsti

2011-05-30T13:21:00.000-07:00

Tegin endale lõpuks Twitteri konto, oli ka aeg. Proovisin mitu nädalat, aga millegipärast ei lasknud sisse logida. Tuli välja, et mul oli arvuti ei tea mis ajast update`imata. Minu säutse saate jälgida paremalt nurgast.
Lõpetan nüüd enne magamaminekut viimase Minu-sarja raamatu - Minu Nepaal. Jah, mul on neid terve hunnik läbi loetud, aga ei ole jõudnud veel kokkuvõtteid teha. Panustan nädalavahetusele.

Homme pole dancingusse!

I`m a Drama Queen

2011-05-29T11:16:00.000-07:00

Kuna eile oli laupäev, siis oli Grafton Street täis tänavakunstnikke ja muid tegelasi. Siin pildil on üks mees tuulest viidud, lips kõrvadeni. Nägime ka tegelasi, kes tummalt ringiratast käies hoidsid käes silti kirjaga JESUS. Rahvast oli meeletult.

Ostsin endale sõrmuse ja päikeseprillid, rahakott hetkel rohkem ei võimaldanud.
Ring by River Island.

Meil oli eile hommikul kell 10 kokku lepitud juuksuriaeg. Saatsin sõbrantsile (kutsugem teda selguse huvides Monts) sõnumi, et mis-kus kokku saame. Tema vastas, et on juba seal, et võtku ma buss ja saame Smithfieldsi linnaosas kokku. Mõeldud-tehtud. Kohale jõudes läksin umbes peatuses maha ja püüdsin Montsile helistada. Ei mingit vastust. Ootasin veel viis minutit, saatsin sõnumi: Kus kuradi kohas sa oled? Smithfield on suur ja lai, kuhu ma tulema peaksin? Ei mingit vastust. Ootasin veel viisteist minutit, tegin suitsu. Tänavatel on täiesti võimatu suitsetada, sest sellega tõmbab ligi kapuuts-inimesi, kes sult iga hinna eest sigaretti nuruvad: Do you happen to have a spare cigarette? Andsin oma pooleldi tõmmatud sigareti kapuuts-inimesele, ja helistasin uuesti. Ei mingit vastust. Olin juba korralikult üles köetud ja mõtlesin, et aitab, lähen koju, jäägu need juuksed siis nii, nagu nad on. Ja siis tuli kõne. Mu telefon on hiiglama vana, ja nüüd, peale veeklaasi ja porilompi kukkumist on kõne asemel lihtsalt ragin, nii et mitte midagi aru ei saa. Võtsin vastu ja ütlesin: Where the fuck are you, how long I have to wait for your call. Peale raginat lisasin, et ma ei saa midagi aru, saatku mulle sõnum, kuhu tulla. Läbi häda saime lõpuks ühe hotelli ees kokku. Tuli välja, et Monts oli poole hommikuni sõpradega alkoholi tarbinud, ja magas nüüd juuksuri juures oma pohmakat välja.
Juuksur võttis esimesena ette minu pahmaka. Highlights. Ütlesin, et niikaua, kuni salgud kollased ei tule, olen ma rahul. Käskisin tublisti maha ka lõigata. Okei, foolium pähe ja ootele. Mingi tund aega hiljem selgus, et üks-kaks-kolm fooliumi olid läbi ajanud ja minu pealagi oli üleni valge. Salgud olid kõikjal mujal, aga mitte pealael. "Selle me parandame ära," ütles juuksur tumedat värvi kokku segades. See olevat esimene kord, kui selline asi juhtub, pealegi ma vist ei istunud liigutamata, nihelesin ja käisin ringi. No kui juhtub, siis ikka minuga! Hea küll, ootasin veel pool tundi juuste tumenemist ja lõpuks sai tulemus ilus. Olin rahul, ja siis läks lõikamiseks. Tukani jõudes lõikas juuksul mõne sentimeetri, mille peale mina ütlesin, et lõigaku aga rohkem, tahaks sellist külje peale hoidvat tukka. Lõpuks tundus mulle, et juuksur lõikas way too much, ja kuna juuksed olid harjunud teisiti kasvama, siis hoidis tukk krussi ja igatepidi viltu. Hakkasin oma rahulolematust välja näitama, et juuksur on tuka liiga lühikeseks lõiganud, et tema on juuksur, tema peaks ikkagi tedma, kuidas ilus jääb. Minu paanika peale lõikas juuksur veel natuke, sirgendas jne, aga minu meelest nägin ma täiesti kohutav välja. Viimases hädas kutsus juuksur Montsi mind maha rahustama. Nad rääkisid midagi omavahel läti keeles, millest ma sõnagi aru ei saanud, mille peale ma veel rohkem närvi läksin, oma lühikese tuka taeva poole kiskusin ja hüüdsin närviliselt : Kuidas ma niimoodi tööle lähen, ah? Rebisin ümber oleva lina kaela ümbert ära ja jooksin nuttes välja.
Monts tuli mulle oma ideaalse soenguga järele ja leidis mu närviliselt suitsu tõmbamas, endal pisarad voolamas. Tema sõnad, et ma olen ju ilus ja "soeng" on super, said minu silmapöörituse osaliseks. Shut up! oli kõik, mida ma ütlesin. Tundsin ennast kohutavalt. Maksma minnes nägin, kuidas ootel olevad inimesed nõutult-segaduses minu poole vaatasid. Kas ta on hull? võis lugeda nende pilkudest. Maksin ainult värvi eest, lõikuse eest ei hakanud juuksur raha võtma.
Linna poole jalutades ja ennast autoakendest-vaateakendest silmitsedes nägin, et juuksed näevad ilusad välja, tukk on ka ilus, võib olla tõesti mitte nii pikk, et kõrva taha mahuks, aga ilus siiski. Hakkasin maha rahunema. Rääkisin Montsile, et nüüd juuksur kindlasti ütleb, et jube millise bitchi sa mulle siia tõid! Tunnistasin, et olin üle pingutanud ja nüüd tegi kõik see juba naljagi. Sest nüüd ma saan aru küll, miks modellihakatised ANTM-is nutta lahistavad, kui nende kiharate kallale minnakse.
Olime juuksuris üle nelja tunni ja kõhud olid hirmus viledad. Jube burksi isu oli. Rahunesime McDonaldsis maha, võtsin Happy Meali, mis on tegelikult mõeldud lastele, ja sain kaasa rosinaid ja miniatuurse ipodi mängija. Tundsin ennast taas lapsena, ja burger oli ka hirmus hea. Siis tegime linnatiiru ja mõtlesime Fitzsimmondsis ühed pindid teha. Ühest sai kaks, kahest kolm jne, kui lõpuks koju jõudsin, hakkas kell viis saama. Uus soeng sai vaatamata draamatsemisele siiski ilusti sisse pühitsetud.

Kõht va kurja juur

2011-05-26T12:46:00.000-07:00

Mul on juba kaks päeva selline kõhuvalu, et olen püsti ainult valuvaigistite toel. Hetkel on juba parem. Eks jah, mida vanemaks saad, seda vähem on neid päevi, kus kuskilt miski ei valuta. Lihtsalt hirmus.
Igal juhul ärkasin eile tund pärast magamaheitmist kägaras ja enam magama ei jäänud, enne kui tablett sees. Ja siis mulle millegipärast tuli meelde vana kolhoosiaeg.
Miks?
Sest mulle meenus, et vanasti augustati kolhoosilehmadel kõrvu. Need pidavat olema mumbrid või midagi, mina igal juhul neid koode välja lugeda ei osanud. Ja kõik, kellel kõrvades augud, teavad, et nende augustamine ei ole sugugi meeldiv tunne. Saati siis veel poole kõrva ära naksamine. Kuna lehmadele valuvaigistit ei antud, siis leiti üks parem moodus. Neile pandi tangid ninna ja pigistati kõvasti. Milleks selline piinamine, mõtlete äkki? Aga sellepärast, et valu ninasõõrmetes oli kordi tugevam, ja seetõttu lehmad kõrvade augustamist ei tundnud. Ehk siis suurem valu aitab unustada väiksema.
Eile lehmadele mõeldes ja kõhuvalu käes kannatades oli mul samasugune tunne - et oleks ometi keegi, kes paneks mulle tangid ninna ja pigistaks kõvasti-kõvasti.

Kirjutan

2011-05-25T09:20:00.000-07:00

Nüüd võin selle siis välja öelda, sest päris suur osa on valmis - ma kirjutan raamatut! Poleks kunagi uskunud, et mulle selline võimalus antakse, aga ju siis minus on midagi, või on minu loos midagi, mida ka teistega jagada.
Mõnikord tunnen ennast hirmus süüdi, et mul ei ole distsiplineeritust, toon alati paralleele Jaan Krossiga, kes omal ajal kirjutas lehekülje päevas. Minul ei ole sellist kirjanikukannatust, minu elu on hektiline, pidevalt on muud asjad pooleli, alati on vaja kuhugi kiirustada, kellegagi kohtuda.
Samas, kui kirjutamiseks läheb, siis lendavad leheküljed mängeldes, nii et valmis ta saab kohe kindlasti. Kõigi eelduste kohaselt septembriks.
Raamatu pealkirjaks saab Minu Dublin.

Iirlaste kummalised nimed

2011-05-24T11:12:00.000-07:00

Eesnimed:
Aodhan
Clodagh
Deirdre
Eibhin
Eoin
Kieran
Aoibhin
Aoife
Siobhan
Tiernan
Aisling
Ciaran
Darragh
Eithne
Niall
Niamh
Eoghan
Muireann
Perekonnanimed:
O`Sullivan
O`Shaughnassy
O`Connor
O`Brien
O`Bradaigh
O`Neil
O`Rourke
O`Callaghan
O`Keeffe
O`Donnell

Järgmine hobi - pole dancing

2011-05-23T15:15:00.000-07:00

Otsustasime sõbrantsiga pole dancingusse minna. Ta on kunagi selles trennis käinud, pidavat olema üliraske. Äkki siis ärkavad ka minu kõhulihased talveunest üles. Ootan põnevusega sinikaid ja kukkumisi.
Ahjaa, teine trenn, mis meid huvitab, on bootcamp, mis on pole dancingule täiesti vastupidine - mudas roomamine ja musklimäe röögatuste peale kätekõverduste tegemine. Kusjuures ma ei suuda hetkel mitte ühtegi kätekõverdust teha, proovisin. Sõbranna suutis teha kuus.

Ma olen seda kõike juba läbi elanud

2011-05-23T14:24:00.000-07:00

Ehk siis - magasin taas kord sisse. Õnneks mitte väga hullusti, ärkasin 8.08 ja pidin tööl olema kell 9. Esimene minut kulus ajude ragistamisele. Mis päev täna on? Esmaspäev, näitas telefon. Mis kell on? Kaheksa läbi. Ahahh, nii vähe alles! Mõne aja pärast koitis, et juba jälle olen ma telefoni kinni vajutanud, ning sinna kadus ka mu hommikune jalutuskäik ja tass kohvi.
Kümme minutit enne üheksat lahkusin kodust. Ja see, mis mulle ukselt vastu vaatas, ei olnud kohe sugugi tore vaatepilt - vihma kallas oavarrest ja tuul keerutas 360 kraadi. Võtsin siis oma vihmavarju (ekstra tugevdustega), et läks lahti kiirkõnd bussijaama. Pärast maja varjust väljumist ei näinud ma enam ööd ega mütsi, sest mu juuksed kleepusid vastu põski, silmi ja kõrvu, siis tõusid pealaele püsti ja keerutasid end nii kuidas jaksasid. Ja mul on pikad juuksed. (Laupäeval on juuksurisse minek, enam kauem ei kannata neid salke). Seejärel otsustas vihmavari, et ta ikkagi ei ole nii tugev, kui temast arvata võiks, ja tõmbas ennast pahupidi. Siis helises telefon. Kuidagi sain oma märgade kätega selle kotist välja, aga järgmisel hetkel oli see juba porilombis, kahes tükis, aga helises imekombel edasi. Korjasin siis ühe käega tagurpidi vihmavarjust kinni hoides oma telefonijäänused üles ja vastasin: Ma olen juba teel.
Tööle jõudes olin kurjust täis, läbi ligunenud, hilinenud ja kofeiinita. Seetõttu olin ma esimesed tunnid justkui zombie, madala vererõhu ja värisevate kätega. Pärast hommikust crossainti ja lattet oli juba parem ja meie päev möödus klientide vähesuse tõttu töökaaslasega vesteldes teemal: Me ei saa meestest aru.
Ja teema oli põnev, juttu jätkus kauemaks, kuigi targemaks me sellest muidugi ei saanud. Teemakohaselt mainin ära, et Sean on minevik, ma isegi ei mõtle talle eriti, mul on hoopis teised huvid. Nüüd mulle meeldib hirmsasti üks kahemeetrine detektiiv, kes mõnikord meid külastab. Esimest korda teda nähes ma muidugi ei teadnud, et ta on garda, aga ei saa salata, et ametipost annab talle tublisti punkte juurde. Töökaaslane lubas välja uurida, kas ta on single. Välja uurida tähendab tema puhul otse küsimist, ta on selleks piisavalt hull. Ma vist kukun üllatusest pikali, kui selline kompvek peaks vaba olema.

Nägin täna küll välja kui lastud vares, aga sellegipoolest ütles üks pintsaklipslane peale kolmandat tiiru minu juurde: You are very beautiful, do you know that.
Ei osanudki üllatusest muud öelda, kui aitäh.

Täitsa elus

2011-05-22T10:44:00.000-07:00

Olin 12 päeva järjest tööl. Selle kõrvalt jõudsin imekombel pakkida-kolida-koristada-pidutsedagi. Täna on siis üle pika aja ka minul vaba ja sain poole lõunani magada. Kuigi pea valutas mis kole. Ja kui minul pea valutab, siis on sellel üks kindel põhjus - alkohol.
Eile otsustasime sõbrantsiga pärast tööd väikesed (d)ringid teha. Seda siis kohalikus Halfway pubis. Suur oli meie üllatus, kui pärast esimes pindi lõpetamist suitsule läksime ja märkasime, et baari vanamees juba lükkab laudadelt puru kokku. Et mis mõttes nagu?
Küsisime siis, et vabandust, mis kell te sulgete? Tegime seda nii neli korda, kuni mees lõpuks kuulis. Pool üks, tuli vastus.
Kell oli siis ei rohkem ega vähem kui veerand üks. Otsustasime kiiresti veel kaks õlut osta, et kui joogid laual, siis vast ikka välja ei peksta. Nii me seal istusime - kella kaheni. Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, kuidas saab LAUPÄEVAL sulgeda pubi uksed kell pool üks?
"Ma tahaks nagu täna koju ka minna," tuli leti tagant kuri vastus.

Ma pole turist, ma elan siin

2011-05-17T15:20:00.000-07:00

Time to move on

2011-05-12T09:35:00.000-07:00

Töö juurest Phoenix Park`i korterini jalutamine võtab aega täpselt 38 minutit. Siinkohal pean ma silmas ikka jalutamist selle kõige ehedamas mõttes, mitte kiirkõndi. Ma nimme kõndisin aeglasemalt, et teaksin arvestada nende päevadega, kui ma äkki olen laisk või pohmellis või siis valutavad mul jalalihased. Kusjuures nii laisk olen ma kohe kindlasti, et ma iga päev seda teed ei hakka maha käima, aga ilusa ilmaga... miks mitte.
Korter - tuleb välja, on pigem siiski ridaelamu. Võta siis kinni, kuidas seda täpselt nimetada. Vahet tegelikult ei ole, peaasi, et näeb ilus välja. Ja mina olen rahul. Alumine korrus jääb ainuüksi minu päralt, teisel korrusel on elutuba ja köök (elutoast saab aeda), ning kolmandal teiste tüdrukute magamistoad. Panen kindasti pilte ka üles, kui ennast sisse olen seadnud.
Hakkan elama kahe slovaki tüdrukuga. Ma olen varem slovakkidega koos elanud (oot, las ma mõtlen - seitsmega - aga maja oli ka suur) ja võin öelda, et slovakid on väga korraarmastajad ja mitte sugugi lärmakad, nagu võib-olla slaavi verest eeldada võiks, ja seetõttu on mul kindlasti vedanud.
Siin redutan ma ikka veel sellepärast, et landladyle ei olevat meeldinud seinte värv ja ta tahab need lasta uuesti üle värvida. Täpsustuseks - seinte värv oli iirlaste majadele nii tüüpiline - beež, ja mulle ka ei meeldi elada nagu haiglas. Pintslionud tulevad vist enne nädalavahetust, nii et mul on lootust siis uuest nädalast välja kolida.
Olen endale kuskilt silmapõletiku hankinud, käisin siin paar päeva tagasi ringi nagu vampriir, silmavalge punane. Nüüd nagu hakkaks teine silm jamama. Ega ei saa ju nii, et midagi häda ei ole, pidevalt on mingi kammajaa.
Ja tööd on oi kui palju.

Ma leidsin!

2011-05-09T13:38:00.000-07:00

Või ma vähemalt loodan nii. Homme selgub, mis korteriga tegu, aga algus on paljutõotav.

Uue elukohaotsingu saaga on olnud raske, väga raske. Eriti mulle, kellel mõnikord löövad välja otsustamatuse tundemärgid.
Panin Dafti kuulutuse, et otsin double roomi. Miks ma kohe selle peale ei tulnud, silly me! Igal juhul hakkas peale seda rahena telefonikõnesid tulema, üks uhkem kui teine. Ja siis, kui oli aeg kõiki neid kohti kaema minna, otsustas mu keha, et mis oleks, kui õige jääks vahelduseks haigeks. Olin tervelt ühe päeva (ja just nimelt selle päeva, kui mul olid kohtumised kokku lepitud) higisena ja kõrge palavikuga voodis, ei saanud töölegi. Järgmisel päeval ei olnud enam häda midagi. Hakka või arvama, et see on meie maja negatiivsest energiast. Aga äkki ongi, ja ma olen sellistele asjadele väga vastuvõtlik. Sest ma ei ole kunagi nii palju haige olnud kui siin majas.
Käisin vaatamas ühte maja Castleknockis, mis on paraku ikkagi bussisõidu kaugusel töökohast. Jalgsi vist igal hommikul kolm tundi ei viitsiks vihtuda seda teed. Kõigepealt ootasin 40 minutit bussi, et sinna jõuda, olin kümme korda peas läbi mõelnud sõimukõne, mille ma bussi sisenedes ette kannan, aga loobusin bussijuhi õnneks sellest mõttest. Pühapäev ju ikkagi. Seejärel ma ei leidnud seda kohta üles, nii et mulle pidi vastu tulema. Maja oli ilus, aga:
1. Single bed - mina magan tähte. Ja selle jaoks on vaja suurt voodit.
2. Keskealine majaomanikest paar. Mis tähendaks EI igasugustele pidudele ja öösel tuikudes koju tulemisele (nali). Lihtsalt ma arvan, et noortega oleks mul parem klapp.
3. Võimatu tööle saada. Bussid käivad nagu ise tahavad, mis tähendab siis seda, et majast lahkudes ootasin järgmised nelikümmend minutit bussijaamas, loobusin lõpuks ja võtsin takso.
4. Taksoarve oli 15 eurot. Liiga palju mitu korda nädalas maksta.

Teisi kohti ma ei jõudnudki vaatama. Töökaaslane hirmutas ühe asukoha suhtes, et pidavat ohtlik olema. Ma muidugi vastasin, et kallike, ma olen BALLYMUNis elanud. See ütleb kõik. Aga siiski jäi okas hinge kriipima, sest ei tahaks tulla enne südaööd koju, kui mingid kahtlased kogud tänaval vastu tulevad.

Ja täna leisin ühe superlaheda koha. Phoenix Park`i lähedal. Phoenix Park pidavat olema Euroopa suurimaid parke, ma ei tea, kas kõige suurem, aga suur on ta küll. Selle keskel on autotee ja pargi läbimiseks kulub ikka oma kümme minutit. Autoga. Ja aeglaselt, sest pargis kihutada ei tohi. Phoenix Park`is on ka Dublini loomaaed, mida ma ei ole jõudnud veel külastada. Aga kõigi eelduste kohaselt on nüüd põhjus. Korter on kolmekorruseline! Igas magamistoas on oma vannituba, rõdud ja aiad ja ma-ei-tea-mis-kõik. Tutikas. Kaks tüdrukut alles täna kolisid sisse ja ootavad mind homme vaatama. 400 eurot. Ma arvan, et umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel töökohast. Kas saaks olla veel midagi ideaalsemat? Eks siis homme selgub, kas ka sellel kohal on oma AGA. Loodan, et mitte.

Koduotsingud täies hoos

2011-05-03T11:03:00.000-07:00

Olen otsustanud siit karupersest ära kolida, sest:
1. See on minu töökohast liiga kaugel,
2. Mulle enam ei meeldi nende inimestega koos elada, kellega ma koos elan,
3. Mulle ei meeldi meie naabrid,
4. Mulle ei meeldi bussiga sõita.

Millegipärast olen Dublinis hirmsal kombel elukohti vahetanud.
1. Phibsboro
2. Sandymount
3. Killester
4. Ballymun
5. Clontarf
6. Fairview
7. Ongar

8. Cabra ?

Katse nr.1
Internetis oli kuulutus, et välja on üürida double bedroom viie minuti jalutuskäigu kaugusel minu töökohast. Leppisin siis kokku, et lähen järgmisel päeval vaatama. Pidavat olema nicest house ever. Kohale jõudes tuli välja, et:
1. Seal majas ei ole internetti! Ilma internetita ma lihtsalt ei ela ja kõik.
2. Üks tualett nelja inimese peale! Tänan ei.
3. Jube pimedad toad. Järelikult on maja ehitatud põhjasuunda. Big mistake. Mulle meeldib päike.

Katse nr. 2
Taas daftis kuulutus, et töökohast viie minuti jalutuskäigu kaugusel on välja üürida double bedroom en-suite. Ehk siis suur magamistuba oma vannitoaga. Hind 400 eurot kuus. Tundus uskumatult hea pakkumine, pealegi oli seal aed ja puha. Käisin eile vaatamas. Kusjuures ei pidanud pettuma, kõik oli ok. Aga nagu alati, ei saa minu puhul asjad nii lihtsad olla. Alati on mingi aga. Ja selle maja aga oli brasiilia kutt, kes paraku on NUDIST. See tähendab, et sinna kolides peaksin ma igapäevaselt silmitsi seisma õõtsuvate peenistega ja välkuvate kannikatega. Damn. Miks, oh miks ta peab nudist olema! Nüüd ma siin mõtlen juba pikemat aega, kas võtta pakkumine vastu või mitte. Samas elukogemuseks oleks ju hea seal elada, mis see paljas kutt siis ikka ära ei ole. Vähemalt saan ma teada, mis tunne on elada nudisti(de) hulgas. Seda, kas portugali kutt harrastab ka paljalt ringi lipata, ma veel ei tea.

...

Desktop

2011-05-03T10:18:00.001-07:00

Kopeerin jälle Dakit, aga ma ei saa sinna midagi parata, et tal pidevalt nii head ideed on. Igal juhul, selline näeb välja minu arvutiekraan, seda pilti kasutan ma juba ma-ei-tea-mis-ajast, aga mulle väga meeldib Jason Brooks, tal on lihtsalt nii ägedad pidid, mis sest, et need valmivad arvuti abil. Pealegi, kus on kirjas, et pintslid ja molbertid ühel päeval rariteediks ei muutu?
Mozilla on küll üks igavene pain in the ass, aga millegipärast ei ole ma suutnud veel Google Chrome`i omaks võtta.

The Power - Rhonda Byrne

2011-04-29T08:53:00.000-07:00

Kõik, kes on lugenud autori eelmist raamatut "The Secret", teavad üldjoontes, millise raamatuga tegu. Ma arvan, et seda ei ole veel jõutud eesti keelde tõlkida, aga see-eest tasub ootamist. Vähe on raamatuid, mis mind nii positiivselt mõjutada suudavad ja hinge poevad. "Poweri" lugemine on justkui seanss psühholoogi juures, kellegi juures, kes koputab su südamele ja küsib: Mille jaoks sina siin maailmas oled?
Väikese kõrvalepõikena "The Secretist". Laenasin selle raamatu õe käest, kui mul oli elus väga-väga raske periood, olin juba pool aastat töötu ja tundsin, et ei ole kellelegi vajalik. Ainult nutsin ja masendusin ja süüdistasin enda probleemides kõiki teisi. Suhe kiskus kiiva ja üldse oli kuidagi mõttetu see elu. Pärast raamatu lõpetamist üritasin rakendada kõiki neid "saladusi", millest raamatus juttu oli. Paari päeva pärast sain mitu kutset tööintervjuudele. Pärast intervjuud sain tööle ja terve maailm tundus jälle positiivne. Tõsi on, et negatiivsed mõtted tõmbavad negatiivsust ligi, ja enne, kui sa oma mõtteviisi ei muuda, jäädki sinna nõiaringi siplema.
"The Power" on raamat, mis vähedas kindasti mu hirmu surma ees. Raamat annab surmale lihtsa seletuse - me ei sure, me elame igavesti. Ehk siis - terve maailm, inimesed seal sees, majad, autod, loomad, puud ja raamatud - on kõik üks energia. Ja kui inimene või puu või loom sureb, siis ta lihtsalt muudab oma kuju. Et kui ma praegu olen inimene, siis peale surma äkki kivi või kellegi telefon. Lihtne ja loogiline.
Üleüldse mõjus see raamat kuidagi positiivselt. Selleks, et saada, tuleb anda. Selleks, et tõmmata ligi positiivseid inimesi ja sündmusi, tuleb mõelda positiivselt. Me oleme nagu magnet, mis tõmbab ligi kõike, mida me tahame. Tuleb olla vaid õigel sagedusel.
Eriti meeldis mulle lause, et kui sa suudad millestki unistada, siis on see ka reaalsuses võimalik. Ehk siis - ükski unistus ei ole liiga suur.
Seda, et aega kui omaette nähtust ei ole olemas, vaid see on lihtsalt inimeste väljamõeldis, et end mingilgi moel distsiplineerida, usun ma juba ammu. Igaüks, kes on näinud minut enne ärkamist und, mis tundub tundide pikkune, ja mille süžee osaks on ka näiteks äratuskella helin, saab aru, et lineaarselt kulgeva ajaga ei ole siinkohal mitte vähimatki pistmist. Usun ka seda, et peale maailma, kui me elame, on mitmeid paralleelmaailmaid, ja kõik, mida südamest tahta, on tegelikult meie käeulatuses.

You are meant to have an amazing life!

Raamatud, mis on mind mõjutanud

2011-04-28T13:56:00.000-07:00

Salvador Dali - Geeniuse päevik

Richard Brautigan - Arbuusisuhkrus

Jack London - Martin Eden

Carlos Ruis Zafon - Tuule vari

Rhonda Byrne - The Secret

Irving Stone - Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist.

J. D. Salinger - Kuristik rukkis

George Orwell - 1984

Niccolo Ammaniti - Ma ei karda

Bret Easton Ellis - Ameerika psühhopaat

Rhonda Byrne - The Power

Vanaduse ootuses

2011-04-22T12:18:00.001-07:00

Kõik minu märkmikud, ostutšekid ja bussipiletitagused on täis selliseid kritseldusi. Et ma jumala eest midagi ära ei unustaks!
Telefon kukkus mul täna hommikul veeklaasi (vett täis veeklaasi)! Tundub võimatu? Minu puhul on kõik võimalik. Kuidagi sain ta elule tagasi, pärast seda, kui ta pool päeva pilti ette ei võtnud. Suure hirmuga kirjutasin lõpuks vajalikud telefoninumbrid märkmikusse, sest olgem ausad - ainus number, mida ma peast tean, on õe oma. Kui enda oma mitte arvestada.
See "loobumine" ei ole sugugi mingi elust loobumine vms. See on Mr G saagast loobumine, advokaatide vahet jõlkumine ja enda närvide kulutamine. Ma ei viitsi, minu elus peab olema ainult päikesepaiste ja rõõm (sic!), ei mingit vihkamist ja vägikaikavedamist. Las ta olla - eks Mr G ise tea paremini, milline asshole ta on. Mis ei taksita mul loomulikult homme oma meelt muutmast.

Tundub uskumatu, et mina ka kunagi nii noor olen olnud! Vabandage foto kvaliteedi pärast, mul ei ole skännerit, aga see on mu lapsepõlve lemmikpilt ja alati rahakoti vahel. (Mina seal all paremas nurgas surnuaiapüha laulikut rullitamas).

See pilt on veel soft core Dublini tänavatest. Teed ja põõsaalused on nii prügi täis, kui olla saab. Ma ei olegi aru saanud, miks iirlased oma jäänuseid prügikasti ei või visata? Jaa, ma saan aru, et prügi käitlemine (? on vist see sõna) on siin jube kallis, aga kas see annab õigust oma prügikotti meie töö juures salaja majatagusesse konteinerisse sokutada! Nädalavahetustel, kui tänavapuhastusautod ei tööta, võib isegi lendava ajalehega vastu vahtimist saada. Või siis krõpsupakiga. Ja täiesti uskumatuid asju jäetakse endast maha. Näiteks raha leidmine on siin käkitegu. Ükskord olid täiesti tutikad tossud keset teed! Ja number 38 kingad (siin 5). Mina olen hobusejalaga - nr 40 (siin 7).

Nagu näha, siis jalgrattad seisavad oma päevad maha sõitjate ootuses. Väga harva näeb siin jalgratturit. Harrastussportlasi ikka kohtab. Ja minu töökaaslane käib ka mõnikord rattaga tööl, aga tema on erand, sest tema on lätlane.

Ja Raffy aina kasvab. NB! See pilt on tehtud hea kuu aega tagasi, nüüd on ta veel suurem.

See pilt on tehtud täna hommikul pool 7, kui ma tööle läksin. Pardon mu fotograafioskusi.

Päike, mis sealt puude tagant tõusis, oli lihtsalt uskumatult suur ja erepunane. Tavaliselt on päike ikka kollane? Pilt ei tulnud jälle välja, damn.

Mmmm, Ben&Jerry jäätised on lihtsalt uskumatult head. Seepärast muidugi ka uskumatult rammusad ja kaloririkkad. Siiski tahaks näha inimest, kes keelduks söömast seda šokolaadijäätist, millesse on lisatud marshmallows`id ja kalakujulised šokolaaditükikesed?

Nii tahaksin ma öelda kõigile neile, kes küsivad: Noo, mis tunne siis on ka kolmekümneseks saada?
Ülemine rida on iirikeelne, kõik teeviidad ja -märgid on siin samuti kahes keeles.

Teile on viis kirja

2011-04-18T10:57:00.000-07:00

Täna potsatas uksepraost sisse üllatavalt palju kirju. Pangast, Motor Tax Office`ist (tuleb välja, et veel natuke bürokraatiat, ja siis äkki saan oma load kätte) ja kolm varast sünnipäevaõnnitlust! Emmelt, vanaemalt ja õelt. Eks ma olen neid vist postituvi aeglusega ära hirmutanud, et igaks juhuks pandi varem teele. Nii armas!

Kirjutasin mõne rea Petrone Prindi esseekogumisele, seda saab lugeda siit. Muideks, ma ei kirjutanud seda sugugi auhinna pärast, vaid lihtsalt kirjutamise pärast. Love writing.

P.S. Sean on 35. aastane.

Minu Eesti - Justin Petrone

2011-04-16T09:57:00.000-07:00

Uskumatu, et 350 lehekülge võib läbi saada niivõrd kiiresti! Lugemiseks oli vaja vaid paari tundi, päikeselist tagaaeda, lamamistooli ja sigarette.
"Minu Eesti" lugemine oli teiste Minu-sarja raamatutega võrreldes kindlasti subjektiivsem. Ma olen ju eestlane, tunnen Eestit ja eestlasi, tean kõiki neid teid ja tänavaid, millest raamatus juttu. Siiski oli väga huvitav lugeda, milline paistab Eesti riik võõramaalasele. Ja kohati paistis see vägagi üllatavana, võiks öelda isegi negatiivsena. Aga seda me ju ei taha - eestlased tahavad olla täiuslikud, tahavad olla kõiges kõige paremad.

Kui nüüd lahtiste silmadega ringi vaadata, siis ei ole ju kõik mehed paksude vuntside alla maetud. Või on? Mina näiteks ei tea küll ühtegi meest, kellel oleksid vuntsid. Oot, las ma mõtlen....kas mu onul on vuntsid või ei? Ei ole kindel. Aga ma ei ole teda ka ma-ei-tea-mis-ajast näinud.
Järgmiseks võib võtta täiesti eheda näite sellest, kuidas inimese arvamus ajaga ümber kujuneb. Aprilli alguses ilmus Eesti Päevalehes intervjuu raamatu autoriga. Artikli pealkiri oli: Eestlastele meeldib jubedalt vaielda. Muidugi meeldib. Raamatus aga, mis on ilmunud napid kaks aastat tagasi, võib lk 53 lugeda: "Pärast "tere-tere" ütlemist arutlesid Janek ja Epp rahulikult - tundus, et eestlased ei vaidle kunagi - ...." .
Sellepärast ma ka loodan, et Eesti ei mõju välismaalastele nõukogude aegse igandina, kus hallid paneelmajad ja poolpõlenud majalobudikud seisavad kõleda tuule käes, inimesed (s.t. kivikujud) põrnitsevad üksteist kulmud kortsus ning saavad vaevu sõna suust.
Mina näiteks kallistan oma ema ALATI, kui teda näen. Kallistan ka õdesid ja vanaema ja parimaid sõpru. Nii et see eestlaslik käitumisjoon avaldub kindlasti perekonniti erinevalt. Kes kallistab, kes mitte.
Samamoodi ei söö me ju pidevalt verest tilkuvaid vorste. Raamatus jäi mulje, nagu me sööksime verivorste ja sülti aastaringselt. Tegelikult on need ju traditsioonilised jõuluroad. Enamiku ajast sööme ikka nagu "normaalsed" inimesed.
Söögist rääkides ei saanudki ma aru, mida autor selle pitsajutu all mõtles. Et "see, mida eestlased pitsaks peavad". Kas pitsa on liiga õhuke, liiga paks, liiga suur, liiga väike või mingil muul moel kummaline? Mina olen ikka pitsa moodi pitsat kohanud, olgu see siis Eestis, Iirimaal või Itaalias. Aga äkki ma ei ole süües aru saanud, et ei söö pitsat, vaid hoopis "pitsa moodi asja".
Need on ka ainukesed punktid, mille üle "Minu Eesti" puhul võiks veidi vaielda. Et kas ikka on päris nii. Aga seda kõike ainult sellepärast, et olen eestlane, ja mulle meeldib vaielda.
Hästi huvitav oli kaasa elada autori elamisloa saamise protsessile. Tundub hirmus ülekohtune, et mõned inimesed peavad muretsema elamisloa pärast lihtsalt seetõttu, et nad on sündinud mõnes teises riigis. Õnneks on Eesti bürokraatia täiesti talutav ja Justin sai õigel ajal Eestisse naasta. Võin kihla vedada, et Hispaania või Iirimaa puhul ootaks ta praegugi maale lubamist. Nendes riikides on bürokraatia vist küll maailma kõige aeglasem.
Humoorikas raamat, ja eelarvamuslikult mitte sugugi ameerikalik "jalaga perse" huumor, vaid hoopis irooniline ja tabav. Siin võiks vabalt paralleele tõmmata briti huumoriga.

Vägagi lugemist väärt. Eriti meile, kes Eestit võib-olla veidi paremaks ja ilusamaks peavad, kui kõrvaltvaatajale näib. Realistlik - tõmbab pilve pealt maale tagasi.

Mul ei ole ju mitte midagi selga panna!

2011-04-16T08:10:00.000-07:00

Äkki peaks sünnipäevaks selle või selle kleidi tellima?

Aga siis on vaja ju ka:
1. Kõrvarõngaid
2. Käevõru
3. Nähtamatut rinnahoidjat
4. Kingi!
5. Sukki
6. Päevitust
7. Meiki
8. Soengut

Peaksin juba dublinlasi tundma

2011-04-15T17:45:00.000-07:00

Olen töötanud Dublinis kokku umbes viis aastat, kui vahepealne Eesti periood välja arvata. Iga päev suhtlen ma keskmiselt 600 inimesega. Kui ma töötan kuus keskmiselt 20 päeva, ja aastas on 12 kuud, saab tulemuseks 720 000 inimest. Kui arvestamata jätta urban area`d ja võtta aluseks 2006-nda aasta rahvaloendus, siis ma olen kohtunud terve Dubliniga, enamgi veel. 2006-ndal aastal elas Dublin Citys 505 739 inimest (urban area`s miljoneid).

Muideks, 10-ndal aprillil toimus siin taas rahvaloendus.

Autodest

2011-04-15T17:21:00.000-07:00

Sõitsin täna bussis ja raamatut lugeda ei saanud, sest pärast paari lehekülge läks süda pahaks. Vaatasin siis ajaviiteks möödasõitvaid autosid. Mind hakkas huvitama, milliseid autosid Iirimaal kõige rohkem ostetakse. Ise oleksin esikolmiku teinud järgmise:
1. Peugeot (mis iganes mark)
2. Toyota (mis iganes mark)
3. Renault (mis iganes mark)
Muidugi ei ole ma ka mingi autoekspert, aga neid autosid hakkab tänavatel eriti palju silma. Uurisin natukene internetist müügiedetabeleid. Arvan, et ainuüksi selle ja eelmise aasta müüginumbritest oleks väheks jäänud, seetõttu võtsin aluseks selle lingi, kus kümne viimase aasta enimmüüdud Iirimaa autod kirjas. Ja mis selgus? Müüdud autode top on hoopis teine, kui minu oma.
1. Ford Focus - suht mõttetu auto, aga ju siis praktiline.
2. Toyota Corolla - no see mark läks isegi pihta. Enam-vähem talutav auto.
3. Volkswagen Golf - minu meelest üks jubedamaid autosid, mis on välja mõeldud.
Mulle on hakanud silma, et iirlased eelistavad autodena väikeseid tagumiketa sõiduriistu. Ma saan aru, et hea parkida ja liikluses laveerida, aga... Kuhu jäävad viienda seeria bemmid? Minu meelest on BMW kõige ilusam mark üldse, aga naisena ma muidugi kapoti alla ei oska vaadata. Ilu ja väljanägemine on põhiline. Kui Iirimaal BMW vastu tuleb, siis on 99% kindel, et sealt astub välja Ida-Euroopa kahekümnendates aastates meesterahvas. Uhketest mersudest ja Leksustest üldjuhul jällegi vanamehenässid. Noored iiri kodanikud eelistavadki ülalnimetatud väikeseid "pirukaid", nagu VW Golf.
Meil seisab maja ees VW Passat ja kahesaja euro eest saadud Citroen. Varem seisis ka viienda seeria bemm, aga see sattus avariisse. Selle asemel on nüüd Audi A6.
Jalgratastega iirlased sõita ei armasta, kuigi teed on selleks suurepärased.

Et see jama just enne sünnipäeva pidi juhtuma

2011-04-15T09:19:00.000-07:00

Ärkasin eile kolm läbi (öösel) selle peale, et K koputas uksele.
"Tsau, mis teed?"
No mida ma ikka keset ööd teen? Laon kive?
K ja tema kutt, K mänekas, üks tšehhi paar ja iiri politsei (kes kusjuures üldse politsei moodi välja ei näinud) tulid peolt ning olid nõuks võtnud mind iga hinna eest üles ajada. Vaatamata sellele, et mul oli vaja hommikul tööle minna. Ja K mänekas mõtles, et kuna ma käisin temaga korra (halastus)peol, siis tal on lubatud minu tuppa kauemaks jääda. Vähemalt seda ta taotles. Kuidagi sain ta toast välja pekstud ja pidin akna lahti tegema, sest alkoholihais tahtis ära tappa.
K pinnimise peale, et ma suitsu tegema läheksin, andsin järele. Nagunii magamisest midagi välja ei oleks tulnud. Kolm Tundi Duši All ja tema kutt üritasid kõrvaltoas samuti magada.
Allakorrusele jõudes nägin, et köögiseinas on jube auk ja laual mitu avatud viinapudelit. Mõtlesin, et teen siis kohvi, nagunii on vaja varsti üles tõusta.
Ja siis hakkas pihta. Ma ei tea, kas vene viin ajas kurjaks, aga kõik muutusid jube närviliseks ja hakkasid üksteise peale karjuma. Mina üritasin neid küll vaigistada, aga tulutult. Ütleme nii, et purjus eestlased ei jää joogistele tšehhidele sugugi alla. Kisa tõusis taevani (öösel kell neli-viis!) ja ma mõtlesin, et nonii, homme saab siis näha, mismoodi naabrid reageerivad.
Umbes pool seitse peksin viimase tegelase toast välja, sest mulle tõesti aitas. Terve öö ma muud ei teinudki, kui kuivatasin lauda, korjasin põlevaid konisid muru seest ja pesin klaase.
Jõudsin veidi aega tagasi koju. Kolm Tundi Duši all ja tema kutt rääkisid, et naabritel oli päeval maja ees mingi suuremat sorti koosolek olnud, koguti allkirju ja nii edasi. K ja tema kutt on kodust ära. Ütlen ausalt, et oleks mina meie naaber olnud, oleksin ma ka kuri. Saab siis näha, millega see eilne komejant lõpeb.

Olemegi vist need kõige jubedamad naabrid, keda ei soovitaks oma vihavaenlaselegi. Ja mitte kedagi ei huvita, kes lärmas, kes jõi, kes oli kaine ja kes magas. Süüdi oleme me kõik võrdselt.
Damn.

Kümme punkti

2011-04-14T11:31:00.000-07:00

1. Kõige huvitavam on töö juures jälgda inimesi, kes ei leia ust üles. Ja seda juhtub sada korda päevas. Ja kui poel on kaks ust, nagu meie omal, siis on see juba omamoodi raketiteadus. Alati valitakse kõigepealt see "vale" uks, kustkaudu väja saab. Lükatakse täiest jõust, aga uks lahti ei lähe. Seda, et nende nina ees on suur silt "please use the other door" nad muidugi ei märka. Ja siis nad lükkavad ja pusivad ja on nõutud seal ukse taga. Käivad ümber poe, piiluvad käed päikese varjuks läbi klaasi, aga sisse ei saa. Naera herneks, tõesti.

2. Teate seda reklaami internetis, kus baleriin keerutab ümber oma telje, ja selle all on küsimus: Are you left or right brained? Ja usute või mitte, mina näen baleriini nii kellaosuti suunas kui ka päripäeva liikumas, kuidas parasjagu tuju on. Äkki ma kasutan siis mõlemat ajupoolkera? Äkki ma olen geenius?

3. Mul on üks töökaaslane leedust. Meesterahvas. Ja mitte ainult meesterahvas, aga väga fit teine. Ja sellel kutil on tüdruk, kes mõnikord käib meie poest limpsi ostmas. Ja iga kord vaatab ta mind sellise mõrra näoga, nagu mul oleks selle leedukaga mõni kuri plaan. Jealousy ma ütlen, sellest head nahka ei saa.

4. Üks õhtu läksin õue suitsu tegema ja mõtlesin, et istuks õige toolile, et hea jalga puhates tõmmata. Istusin küll, aga mitte kauaks. Tool oli vihmast märg, ja mina ei näinud ju pimedas. Ei olnud just kõige meeldivam tunne märja tagumikuga tuppa vantsida.

5. Dublinis tapetakse hullu moodi inimesi. Ajalehtedes muud enam ei kirjutatagi. Ja nagu mõrvaritest veel vähe oleks, jättis keegi tohman linna suurima vangla värava lahti. Human error, ikka juhtub. Aga halloo, oleks mõni rets sealt põgenenud, ma poleks vist enam rahulikult magada saanud.

6. Tahaks olla nii distsiplineeritud, nagu Jaan Kross omal ajal, kui ta meil koolis rääkimas käis, et kirjutab IGA jumala päev ühe lehekülje oma käsilolevast raamatust. See teeb aastas 365 lehekülge. Tore jah, aga mina nii ei suuda. Kuigi hirmsasti tahaks, et kirjutamine käiks sujuvalt, mitte nagu alkohooliku joomatuurid.

7. Taksojuht küsis minult täna, et : No, kas ma olen alla ka võtnud. Ta peab seda lihavõttepaastu juba ma ei tea kui kaua. Mina küll midagi aru ei saanud ja ütlesingi nii. Siis ta vist veidi solvus. Aga ta käis mulle täna närvidele ka.

8. Sõin täna kolm Marsi šokolaadi ära. Ja ühe Big Race`i. See teeb 4 šokolaadi päevas.

9. Ma ei ole juba mitu päeva oma kahe majakaaslasega rääkinud. See Kolm Tundi Duši All ja tema kutt siis. Nad käivad mulle närvidele, sest kutt ütles, et ei viitsi minu sünnipäeval osaleda. Mina selle peale muidugi küsisin, et Kolm Tundi Duši All ikka tuleb? Kutt siis mõmises, et tema tuleb ainult siis, kui mina tulen (s.t. kutt siis). Kolm Tundi Duši all oli vait kui sukk. Mina selle peale käratasin, et nõme suhtumine jne. Sealt see pall veerema hakkas. Mitte ÜHT suitsu ärgu tulgu mu käest küsima.

10. Sean :)

Bingo

2011-04-14T10:09:00.001-07:00

Näe, kevad!

Nägin mõni päev tagasi esimest korda inimest, kes oli võitnud scratch card`i ehk kiirloteriiga 100 000 eurot. S a d a t u h a t. EUROT. (Täpsustuseks, et mitte minu töö juures). Päris huvitav oli vaadata, kuidas inimese elu päevapealt muutub. Sõidetakse kõige uuema autoga (Iirimaal on autonumbrimärgid sellised, et sellest näeb aastakäigu ära, nt. 11D... või 95D...), tööl ei käida, lüüakse lihtsalt lulli ja. Kade olen noh. Kuigi ma tean, et mina ei saa kunagi lotomiljonäriks. Seetõttu ma lotot ei mängigi (P.S. - mis ei tähenda, et mul armastuses jubedalt veaks). Ok, see üks kord oli big mistake, kui ma unenäo transis ma-ei-tea-mida lootsin ja pileti ostsin.
Tuleb välja, et ikka on neid inimesi ka, kes võidavad. Muidu kiputakse pigem arvama, et sellist piletit, kus hiigelsumma peal, ei olegi olemas, et puha kergeusklike inimeste lollitamine.

The Intimate Adventures of a London Call Girl - Belle de Jour

2011-04-11T13:29:00.000-07:00

Poleks uskunudki, et üks prosta nii mahlakalt kirjutada oskab. Aga ok, ega ta ei olnudki mingi suvaline külahuuker, ta oli Londoni kõrgklassi prostituut. Käis ülikoolis, ja kui ma ei eksi, siis on ta praeguseks omandanud juba doktorikraadi. Nii et enne, kui arvustama kukume, teeks õige järele.
Mina võtsin lugemist eelarvamusvabalt, mis oli seetõttu ka kindlasti palju rohkem nauditav. Pealegi, mul ei olnud õrna aimugi, et see ei ole tema ainus raamat. On veel mitmeid teisigi. Oh issand, kust see aeg küll võtta, et kogu see mäekõrgune raamatuvirn läbi närida!
Raamat oli kokku pandud Belle de Jouri blogist, mida külastas iga päev meeletu hulk rahvast. Eks mõnes mõttes oli see kindlasti ka puuduseks, sest tema eraelu oli pisidetailideni kirja pandud. No vähemalt seksuaal(era)elu. Koolist ei kirjutanud ta absoluutselt, aga keda see kool ikka huvitab, koolielu on kuivikutele, sex sells.
Paar sissekannet enne raamatu lõppu mõtlesin, et Belle on viimaks "erootilise meelelahutuse konsultandi" kohast loobunud, aga ei. Väike paarinädalane paus ja vimm mänedžeriga, ja kontvõõraste magatamine jätkus. Kusjuures, lugedes ei tundunud prostituudi elu sugugi nii trööstitu, kui dokfilmides selgeks üritatakse teha. Ei mingit ahistamist, vägivalda ega pervosid (no vähemalt üle mõistuse pervosid). Aga võimalik, et autor ka vaikis selle koha pealt.
Raamat taaselustas ühe tulise arutelu, milles ma kunagi sõna võtsin. Seejuures hukkamõistust osa saades ja poolehoidu võitmata. Nimelt oli luubi all küsimus: Kas prükkar või prostituut? Et kui ellu jäämiseks enam muud üle ei jää, siis kumba teed valida? Mina kusjuures valiksin prostituudi, aga sellest valikust ei peagi kõik inimesed aru saama. Minu arvamus on, et prostituut müüb keha, aga prügikoll hinge. Igaühe valik, millest loobuda - kehast või hingest.

Sellist autot ma tahaksin

2011-04-11T12:28:00.000-07:00

Piltidest veidi hiljem...
Ärkasin hommikul telefonihelina peale. Ja mitte selle heli peale, mis mind üles oleks pidanud äratama, vaid kõne peale töö juurest:

"Kus sa oled?"
"Mmmm... magan vist."

Jah, olen krooniline sissemagaja. Täna oli äratus kell seitse, kui ma juba töö juures oleksin pidanud olema. Ülihelikiiruse hambapesu ja meik (äärmiselt nõme on paistes silmadega värvi peale panna), duši all ei jõudnudki käia (vihkan pesemata juukseid), süüa ei jõudnud (korr-korr), kohvi ei jõudnud teha (i`m addicted) ja jälle kulus liiga palju eelarvest taksosõidule. Aga tööle ma jõudsin, nelikümmend minutit hiljem. Mingit peapesu ei saanud, suhtumine oli inimlik. Pealegi on minu sissemagamises süüdi just nimelt töögraafik, mis jättis mulle ühel ööl ainult mõne tunni uneaega. Aga see selleks.
Ma ei olnud veel päris ärkvel, kui Sean kohvi ostma tuli. Mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi. Kirjutasin suvalisele tšekile oma telefoninumbri ja sokutasin selle talle koos vahetusrahaga pihku. Õnneks oli järjekord taga, nii et ta ei hakanud seda lähemalt uurima. Hiljem muidugi mõtlesin, et raudselt ta viskas selle lähimasse prügikasti, pilku peale heitmata. Aga tegelikult viskas pilgu peale küll ja nüüd on mul ta number täitsa olemas! Damn, I`m happy...
Oot, ma vist lubasin siin tervislikult toituma hakata ükspäev? Hahaa, ok. Täna keerasin igal juhul terve pitsa pintslisse, panin veel peoga juustu juurde. Muust toidust ma ei hakka rääkimagi.
Sünnipäev läheneb hirmsa kiirusega. Mõtlesin siin eile vastu ööd, et telliks õige limusiini, teeks väikese linnatiiru ja šampanja. Saatsin siis päringu, et palju Pink Playboy Limo ka inimesi mahutab, ja palju tund maksab? Ja nagu selgus, mahutab Roosa Limusiin kuni 16 inimest ja esimene tund maksab 200!!!! eurot. Kakssada. Nojah, šampus ja diskovalgus pealekauba. Aga ikkagi jube röövimine minu meelest. Siiski mõtlen ma sellele. Sest ma ei ole KUNAGI sellise Playboy autoga sõitnud. Veel vähem oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul.

Mutant disko

2011-04-09T11:05:00.000-07:00

Küsija: Kui vana on Sean?
Vastaja: Pakun 39 (kindel ei ole - võib vabalt ka 29 või 49 olla).

Küsija: Mis on tema telefoninumber?
Vastaja: Ei tea, aga küsin järgmine kord, kui teda näen.

Freaking out

2011-04-06T12:47:00.000-07:00

Umbes-täpselt 17 päeva veel, ja ma olen VANA.
Õnneks ainult passi järgi. Oleks keegi omal ajal mingi teise süsteemi välja mõelnud, kus aasta oleks näiteks kolm aastat, siis saaksin ju alles kümneseks! Nii et kõik on suhteline. Aga hirmutav ikkagi, et see aeg nii kiiresti on tulnud. Pealegi tundusid väiksena minuvanused lausa muldvanana, ja hakkan paratamatult skeptiliselt suhtuma inimestesse, kes ütlevad, et näen välja nagu 23, mis iseenesest on isegi meelitav, aga siiski. Ainus lohutus on see, et õde on minust veelgi vanem, nii et temast ma ette ei jõua nii või naa.

Siinkohal mõned mõtted enne vanaduse saabumist:

1. Olen ikka veel vallaline. Ja kui ma Seaniga ei abiellu, siis ma ei abiellugi!
2. Pole siiamaani suutnud ülikooli ära lõpetada ja jäängi vist igaveseks üliõpilaseks (mis ei ole sugugi etteheitena mõeldud - mulle meeldib õppida).
3. Käitun siiamaani nagu teismeline, s.t. joon ja suitsetan rohkem kui vaja, räägin lolli juttu, mida kolmekümnesed ei räägi, ja näitan päris tihti keskmist sõrme.
4. Mul ei ole veel ühtegi kortsu. Päriselt! Heal juhul ühe või kaks leiab, kui tõesti pingutada ja luubiga vaadata.
5. Mahun siiani riietsee, mida kandsin keskkooli ajal.
6. Tunnen ennast hästi nii noorte kui ka vanade seltskonnas. Vanade all pean silmas siis ca 4o-seid.
7. Kutsun ema ikka veel emmeks.
8. Mulle meeldib vaadata Modelle ja muud rämpsu, mida tegelikult fännavad ju teismelised.
9. Paraku ei jõua enam nii kiiresti joosta, kui omal ajal, ja spagaadist võin ainult unistada, kui ei taha rebendeid saada.
10. Olen hakanud õiglust taga ajama, mis vanasti jättis mu täiesti külmaks.
11. Olen kõvasti targem kui sündides.
12.Ei, ma ei pea ennast teistest paremaks, kuigi nii tihti arvama kiputakse.
13. Hommikud pärast pidu annavad ennast rohkem tunda. Varem võisin järgmisel õhtul kõike korrata, nüüd juhtub seda tunduvalt harvem. Aga juhtub.
14. Mõtlen vanadusele ja surmale rohkem, kui seadusega ette nähtud.
15. Olen mõnikord veidi kade 17-aastaste peale, et nad on alles nii noored.
16. Mõistan vanu inimesi paremini (siinkohal pean vanade all silmas 70-90-aastaseid).
17. Arvan ikka veel, et 50. juubel on valgusaastate kaugusel.
18. Gravitatsioon ei ole veel väga hullusti mõjunud - s.t. rinnad ei ripu nabani ja tagumik maani.
19. Tunnistan, et kuulan mõnikord Justin Bieberit. Jaa, ma tean!
20. Kutid on mul 90-protsendi ulatuses olnud nooremad kui mina (90 protsenti kuttidest, mitte vanusest) Ma ei teagi, miks.
21. Mul ei ole veel ühtegi maksaplekki nahal.
22.Mulle meeldib hirmsasti tantsida.
23.Mulle meeldib kohutavalt roosa ja bling-bling. Kõik girly staff ühesõnaga.
24.Mul on pikad juuksed! Seda viga, mis ma kunagi 16-aastaselt tegin, ma enam ei korda.
25. Mõnikord harva lööb pähe mõte, et hakkaks õige kuduma, aga olen siiani suutnud need mõtted summutada.
26. Jah, kasutan juba pikemat aega kortsudevastast kreemi.
27. Norskan (noorena vist ei norsanud).
28. Ei olegi veel vanadusest rasva läinud.
29. Jään päris tihti meigiga magama.
30. ...

Ühesõnaga - pange viinad külma, Jüripäeval hakkame rokkima!!!

I had a dream I could buy my way to heaven

2011-04-05T18:51:00.000-07:00

Emiliana Torrini - Jungle Drum

2011-04-05T09:26:00.000-07:00

Nägin täna üle pika aja Seani. Süda lõi nagu džungli trumm. Päriselt :)

Jipi-ajee

2011-04-05T08:36:00.000-07:00

Sain täna oma tellitud raamatud kätte! Nüüd näeb lugemisvara välja selline, nagu pildilt näha. Hakkan siis jõudumööda hunnikust läbi närima. Nämm-nämm.

Ma olen juht, ma olen autojuht

2011-04-04T09:34:00.000-07:00

Teate seda lugu, mida Hunt Kriimsilm laulis? Ma võin varsti samamoodi laulma hakata, sest otsustasin oma kuramuse load ükskord ära teha. Minu lubade tegemise lugu on keeruline, nagu kõik muud asjad, eriti ülikooli(de)s käimine, aga sellest mõni teine kord... Nimelt alustasin ma autojuhiks saamisega Eestis. Aasta võis olla 2007. Elasin sel ajal Tartus ja alustasin Rüütli Autokooliga. Selleks ajaks, kui oli vaja sõidueksamit tegema hakata, läks mul kiireks, sest vana mänedžer kutsus mind Iirimaale tagasi, millest ma keelduda ei suutnud. Tegin kiiruga sõidueksami, kukkusin läbi (liiklusmärgid), tegin paari päeva pärast uuesti (kukkusin läbi, vist oli parkimine), seda ma enam ei mäleta, kas ma ka kolmandat korda tegin (vist ikka tegin), kui, siis kukkusin jälle läbi, ja panin siiapoole ajama. Nii ta siis selleks korraks jäi. Iirimaale tulles mõtlesin, et miks mitte siin proovida. Tegin teooriatesti ära (ilma ühegi eksimuseta kusjuures), ja olidki load käes. Provisional License. Iirimaal saab algaja load kohe pärast testi edukat sooritamist kätte, siis võib juba sõita (keegi peab kõrval istuma - see keegi peab loomulikult ka juhtida oskama), ja Full License`it taotlema hakata.
Peale lubade kättesaamist panin jälle Eesti poole ajama. Eestis viisin dokumendid Rüütli autokoolist Tallinnasse üle, et jätkan seal pooleliolevat. Ja muidugi läks selleks ajaks, kui asjaga algust oleks saanud teha, teisiti, ja olin jälle ringiga Dublinis. Nüüd võtsin oma aegunud load kätte ja otsustasin teha taotluse uute saamiseks. Selleks ei ole vaja muud, kui avaldust, kahte passipilti, vana juhiluba ja 15-eurost tšekki. Load, nagu pildilt näha, on täiesti tavalisest paberist ja kilekaante vahel. Mingit kaarti kui sellist siin ei ole.

Eile tähistati Iirimaal emadepäeva. Taksojuhtidel olid kiired ajad, sest väidetavalt pidavat linn purjus emasid täis olema, keda oli vaja koju kainenema sõidutada. Selle peale, et Eesti emad tähistavad emadepäeva tee ja tordiga, taksojuht lihtsalt naeris. It`s like funeral, he said.

Londoni lõbutüdruk eesti keeles täitsa olemas

2011-04-01T14:00:00.000-07:00

Aga läbi müüdud, vähemalt raamatukoil ei ole ühtegi müüa.

Meil tiirutavad koduümbruses juba mitmendat päeva kopterid ja lasevad tänaval kõndijatele valgusvihte peale, sest - jutud käivad, et siinkandis olla suisa kolme inimest tulistatud. Kriminaalne kant see Dublin, mõnikord on tunne, et elan hoopis Chicagos.

Tegelikult võiks keegi šoppamise eest palka maksta

2011-04-01T13:06:00.000-07:00

Laenutasin täna raamatukogust Belle de Jouri "The Intimate Adventures of a London Call Girl", ja nüüd ei jõua ära oodata, millal sellega algust saaks teha. Ma ei tea, kas see on ka eesti keelde tõlgitud, ja ei viitsi internetist järele uurida, aga siinmail on tegu bestselleriga, millest on tehtud ka seriaal Billie Piperiga peaosas. Tegu on siis Londoni prostituudiga, kes hakkas oma elust blogi kirjutama. Ja seda blogi luges päevas 15 000!!! inimest.
Muidugi jäi, nagu ikka, laenutamisest üksi väheks, ja ostsin ka Marisa Mackle`i "Along Came a Stork", mis esmamulje järgi tundub olevat chicklit žanrist. Ehk siis sarnane Sex and the Cityle ja Bridget Jonesile.
Pärast raamatukoguga tutvumist tuli mul jube kohviisu, ja istusin veerand tunnikest Starbucksis oma lemmikfrappuccino taga. Ja siis läks šoppamiseks. Eesmärk oli saada teksased, aga kuigi ma käisin tänase päeva jooksul mitukümmend (ok, liialdan) kilomeetrit maha ja proovisin jalga sadu teksaseid, siis võin julgelt öelda, et Dublinis EI OLE normaalseid teksasid. On sellised rindadeni pihaosaga õunalõikelised ja väikeste taskutega variandid, või siis alt hirmsasti laienevad - jaa, ma tean, et see on mood, aga I dont like it. Mingi ime läbi, kui olin juba loobunud mõttest endale midagi korralikku leida, avastasin River Islandist päris korralikud sirge lõikega ja mitte kõri alla ulatuvad tumesinised teksased, millel olid tagataskud väga okeid, ehk siis minu meelest on oluline, et tasku veidi tagumikust allapoole ulatub, see teeb asja seksikamaks.
Ühesõnaga - olemas!
Zarast leidsin ka pluusi (must) ja Bershkast igapäevased trööpamispüksid (mustad). Ükskõik, kui palju ma ka ei pinguta, ikkagi kipub olema nii, et enamik asju ,mida ma soetan, on musta värvi. Psühholoogidele paras haiguslugu läbi närida.
Vahepeal läks suure ringijooksmise peale kõht jälle tühjaks ja jõin ühe Mango Madness smuuti, mis oli kohe nii hea, et pidin poest veel liitri lisaks ostma, pluss kõike muud tervislikku kraami, sest NÜÜD, jah NÜÜD olen otsustanud mõnda aega tervislik olla. Ei taha enam dõunatte ja kuukisid. Ah jaa, sushi ostsin ka, aga see on iseenesestmõistetavalt juba pintslis. Oishi.

Olen jah raamatukoi

2011-03-31T09:19:00.000-07:00

Mul on täielik raamatukriis, peab vist sammud poodi seadma. Samas aga oleks uusi teksaseid ka vaja... Tellisin Eestist mõned Minu-sarja raamatud, neist ei saa vist kunagi küllalt. Nüüd ei jõua ära oodata, millal see pakk ükskord jõuaks. Tegin ka kohaliku raamatukogu kaardi, uskumatu, et seal on isegi eestikeelseid raamatuid - nt. Emil Tode "Raadio" ja selline äge raamat nagu "Kellavärgiga apelsin". Homme lähen kaen šoppamise käigus üle, mida sealt kaasa haarata. Mõni inglisekeelne raamat vast ka.

Elas kord...nii algavad kõik muinasjutud

2011-03-31T08:36:00.000-07:00

Mõni inimene sureb ülekohtuselt noorelt. Sureb täiesti tühise gripi tagajärjel. Vaatamata väikestele lastele, kes teda igatsema jäävad. Vaatamata abikaasale ja sõpradele.
Surm on paraku isekas, ja ma ei oskagi sellest rohkem rääkida.

Kallis Inga - väga kahju on...

Ilma paanikata, palun!

2011-03-30T13:16:00.000-07:00

Hakkame kohe tiramisut küpsetama, aga kirjutan enne kiiresti mõne rea.

Meil on nüüd uus mänedžer! Ja nii uskumatu, kui see ka ei ole, on selleks minu vana mänedžer, kes mulle 2008-ndal aastal üritas auku pähe rääkida, et ma Eestisse tagasi ei läheks. Ja mitte sugugi uskumatu ei ole see, et töökaaslased nüüd minu peale veidi kadedad on, et mul on mäneka ees vana tutvuse pärast mõningane eelis. Ja seda kadedust on ka tunda, aga see on kadetsejate endi probleem ja insecurities.
Eelmisel nädalal tegi üks töökaaslane lausa uskumatu tüki. Ainult vaata ja imesta. Nimelt käivad meil töö juures hulkumas lapsed, kes on siinmail ühed igavesed tüütused. Ja oleks siis, et ainult "käiksid". Aga ei - neil on vaja veevõtu kohast õhupallid vett täis lasta ja siis nendega mööda kõndivaid inimesi ja sõitvaid autosid loopida. Ja siis see töökaaslane käis nendega midagi õues kobisemas, mille peale pätt-lapsed teist nägugi ei teinud.
Ja siis ta tuleb püha viha täis poodi tagasi ja ütleb - vana rahu ise - et ma vajutasin panic buttonit. Panic button on siis paanikanupp, mis meil kõigil kohustuslikus korras küljes peab rippuma ja mis iseenesest meenutab raadiosaatjat. Seda tuleb kasutada äärmiselt ekstreemsetes olukordades - no kui näiteks tapmiseks või röövimiseks peaks minema. Ja meie töökohas ei ole see üldse haruldus. Mu parimale leedu sõbrantsile torgati keset päist päeva röövimise eesmärgil revolver otsaette. Aga see selleks.
Mina siis selle peale karjatasin, et oled sa hull või? Et nüüd tuleb garda sireenide huiates ja täisvarustuses pluss hambuni relvastades kohale. Seda ma tean sellepärast, et kunagi ammu oli meil vanas töökohas valehäire, ma ei tea, kas kellegi meist kukkus panic button vetsus maha või keegi kogemata vajutas nuppu, aga ühel hetkel tormas terve trobikond gardasid sisse, et kes-kus-mis tapetakse või röövitakse.
Ma veel ütlesin, et ta kindasti ütleks gardale, et tegu oli valehäirega ja keegi ei ole mingit nuppu vajutanud. No et siis vähem segadust ja häbi. Sest come on - laste pärast nüüd küll ei hakkaks paanikat tekitama!
Igal juhul täpselt selline stsenaarium paari minuti pärast aset leidiski, nagu ma ette kujutasin/rääkisin. Lapsed olid selleks ajaks loomulikult juba ammu parematel jahimaadel. Sireenide vilkudes jõudis kohale kiivri ja kuulivestiga mootorrattal politseionu, kes mult sisenedes küsis, kas keegi on paanikanuppu vajutanud. Mina muidugi tegin üllatunud nägu (sest oh seda häbi) ja käskisin töökaaslaselt küsida. Tema vana totu rääkis selle peale kõik ausalt ära, kuigi ma vastupidist soovitasin. Ja oh seda sõimu, mis sealt gardaonu suust tuli - et mis mõttes laste pärast vajutatakse paanikanuppu ja pannakse inimeste elu ohtu, ja et mänedžer saab sellest kohe kindlasti teavitatud. Lisajõududele ütles onkel vihast punase näoga, et ostke parem mõni doughnut, tegu on valehäirega (okei, seda ma muidugi ei kuulnud läbi akna, mida ta ütles, aga vihane oli küll).

P.S. Kuna ma olen juba üle nädala ainult õhtuseid vahetusi teinud, siis ma ei ole Seani näinudki. Nuuks.

Tule tuul ja puhu ära...

2011-03-30T09:53:00.000-07:00

Täna oli meil vaja landlordi jaoks mõned tähtsad paberid ära täita. Üks meie majaelanikke võttis siis avalduse kätte ja tuli tagaaaeda. Et hea mõnus päikese käes vedeledes kirjutada. Aga nii, kui ta paberid lauale pani, tuli tuulehoog, mis avalduse endaga kaasa rebis. Algselt arvasin, et nüüd on paberil küll reis Kuule ja tagasi, aga viimasel hetkel otsustas ta siiski ümber ja potsatas katuselt kaks maja edasi naaberaeda. Landlord pidi kohe-kohe jõudma, aga meil oleks talle olnud ette näidata vaid tühjad pihud. Niisiis tuli midagi ette võtta. Tagasihoidlik koputus kolmandate naabrite uksele näitas, et kedagi ei ole kodus. Õnneks oli kuulda kõrvaltnaabrite koera haukumist ja meesterahva häält, mis tähendas, et seal on keegi kodus. Täpsustuseks peab ütlema, et siinsed majad on küll ridaelamud, aga neid eraldavad üksteisest tagahoovis asuvad kõrged aiad, millest üle ega ümber ei saa. Mingeid aialippide vahelsid ka ei ole, nii et privaatsus missugune. Sel hetkel tuli ära unustada tõsiasi, et meie ja naabrite vahel on sõda ja pidi naabrimehelt paluma mingi valemi abil kõrvalasuvast aiast see paber kätte saada. Tuli välja, et üle aia ei ole võimalik ronida ja redelit ka kellelgi käeulatuses ei olnud, aga pika puurimise ja punnitamise peale andsid naabri aialipid järele ja naabrimees sisenes varga kombel võõrasse hoovi ja tõi meile paberi ära. Pärast aga likvideeris kõik jäljed. Tänutäheks pudel veini.

Jaa, ma tean...

2011-03-23T15:31:00.000-07:00

... aga kevad on juuuuu!!!

Raffy

2011-03-19T06:11:00.001-07:00

Happy Paddy`s Day!

2011-03-17T17:00:00.000-07:00

Dublin oli täna üleni rohelise-valge- ja oranžikirju, inimesed käisid ringi näomaalingutega, lipud ümber tõmmatud, ristikheinakujulised prossid rinnas ja rohelised torukübarad peas. Linnaliiklus oli paraadi tõttu häiritud, nii et autojuhtidele kehtis ütlus - "milleks otse, kui ringiga on võimalik". Mina ei saanudki töö tõttu kõike seda oma silmaga kaema minna, oleksin hea meelega sellest kõigest mõne pildigi teinud.

P.S. Sean ei joo alkoholi.

Kevad südames

2011-03-16T15:04:00.000-07:00

Täna oli päev "Ei tee mitte midagi ja ei kavatse teha ka", ehk siis magamine kella üheni (ma tean, et see tundub hirmus kaua, aga kui arvestada sellega, et magama jäime enne nelja, siis on ok? vist), seejärel kohvivesi keema ja õue. Õue=tagaaeda. Lihtsalt uskumatult ilus päikesepaisteline ilm oli täna. Notsu võtsime ka õue kaasa (notsu on meie kutsu ehk siis Raffy), kes möllas rohu sees mis kole, ja oli meile samas ka muruniiduki eest.

P.S. Sean tegeleb probleemsete teismelistega (narko-alko, anger management), õpib ülikoolis ja tahab saada nõustajaks.

Seadus on vanem kui meie

2011-03-14T14:07:00.000-07:00

Täna oli mul siis lõpuks kokkusaamine advokaadiga.
Kõigepealt tahaksin veidi kirjutada administratiivsest poolest, millel advokaadi endaga ei ole vähimatki seost. Vähemalt tahaksin nii loota.
Esiteks ei saadetud mulle e-maili teel kinnituskirja. Seetõttu ei teadnud ma ka, et neil on vaja koopiat nii minu id-kaardist kui ka elukohta tõendavast dokumendist. Esimesega ei olnud mul probleeme, sest kannan id-kaarti alati kaasas, aga aadressidokumendiga olid natukene keerulisemad lood. Õnneks oli mul nii palju mõistust, et kaasa haarata P60 - no nii igaks juhuks - ja õnneks oli seal peal ka minu aadress. Vastasel korral oleksin vist sama targalt ära tulnud. Teiseks ei olnud mul õrna aimugi, et kogu asjaajamine advokaadibüroos käib ainult sularahaga. Mina - e-riigist tulnu - ei osanud seda kahtlustadagi. Nii oligi mul ainult deebetkaart rahakoti vahel. Administraatorineiu palus mul uudist kuuldes käia mõnisada meetrit eemal asuva pangaautomaadi juures, mis paraku oli out of service. Teine panga harukontor oli üldse ilma ATM-ita. Ja nurgapealses kohvikus cashbacki ka ei tehtud. Cashback on vist küll ainus hea asi Iirimaa rahaasjanduses. See on mugav viis oma ostude eest tasumisel müüjalt paluda oma arvelt mingi lisasumma välja võtta. Ostu kaudu siis. See summa võetakse hiljem kontolt maha. Kõik kohad seda muidugi ei praktiseeri, nagu meiegi oma töö juures. Seetõttu saame päris tihti inimeste pahameele osaliseks, et kuidas ei tee cashbacki? See selleks. Niisiis olin ma sunnitud tühjade pihkudega naasma (hiljem advokaadiga rääkides muidugi selgus, et on ka võimalus interneti teel ülekanne teha).
Seejärel, kuigi mul oli kokkulepe kella kaheks, ootasin ma üle poole tunni! ooteruumis. Ja ei ole just väga lõbus, kui kogu see aeg jooksevad Sky Newsist pildid Jaapani maavärinast ja tsunamist. Kuhugi mujale ootama minna ka ei olnud, nii et olin sunnitud neid ülekandeid uuesti ja uuesti vaatma.
Advokaat oli üle ootuste lahke ja ebaiirilikult nupukas. Aga mida muud advokaadilt tahtagi. Meie jutuajamine kestis kõvasti üle tunni, ja mis selgus? Iiri seadused on paraku sellised, et kui sa ei ole töötanud vähemalt aasta sama tööandja juures, siis võid oma suu unfair dismissal actist puhtaks pühkida (eelnevalt kodutöö teinuna oskasin ma sellega juba arvestada). Kuna ma olin töötanud kõigest alla kolme kuu ja pealegi olin veel katseajal, siis on vähe seadusi, millele tugineda, kui üldse. Kokkuvõtteks ei mõelnnudki ta kohapeal ühtegi konkreetset varianti välja. Lihtsalt hirmus. Pealegi ütles advokaat, et on täiesti selge, et tegu on unfair dismissaliga (ebaõiglase vallandamisega), aga midagi teha ka ei saa.
Aga on veel üks variant. Kui ta nüüd mõne päevaga mõnda seadust ei leia, millest kasu oleks (lubas mõelda ja otsida), siis saan taotleda migrant rights councilist esindaja ja minna asjaga Labour Courti (iseennast esindama ja istungitel ülekuulatava rollis osalema). Hetkel tundub see ainus võimalik variant.
Kõige selle tralli juures võib ükskord isegi targaks saada. Vähemalt seaduste koha pealt, kui mitte muus.

Kõige ohtlikum mees pärast Jeesus Kristust

2011-03-13T12:36:00.000-07:00

Osho "Armastamine"

2011-03-13T11:59:00.000-07:00

Uskumatu vana see Osho! Ainult loe ja imesta. Kohati tundub, nagu mees ajaks päris mõistlikku juttu ( a la kuidas ma küll ise selle peale ei ole tulnud), kohati aga tundub, nagu oleks ta vanadusest nõder. Samas mõistan, et tema ja minu mõistusel on vaks vahet ja meie kutuurierinevused paraku nii suured, et ma ei suuda kohe kuidagi mõnede tema mõtteavaldustega leppida, veel vähem neid omaks võtta.
Üks asi, mida Osho meile pähe üritab taguda, on see, et polügaamia on igati okei. Et kui mees/naine ringi tõmbab ja peale sinu kedagi teist armastab, tuleb ikka olla rõõmus ja temast ka aru saada. Vot ei saa aru! Võib-olla mõnesaja aasta pärast on selline elu "normaalne", aga niikaua kuni mina elan, ei luba ma oma (tulevasel) mehel küll valimatult naisi vahetada.
Sellest mõtteavaldusest, et armastus võib ka otsa saada, ja et terve elu ei pea hambad ristis ühe inimesega koos olema, see on mulle päris talutav. Sellest ma saan aru.
Kõige rohkem meeldis mulle Osho jutt lastest. Et kuidas lapsed sündides on nii armastust täis, et see ei mahu nende sisse ära, ja et vanemad oma kasvatusega hävitavad lapse igasuguse oskuse õigesti armastada. Et lapsi ei tohiks käskida ja keelata, neid pidevalt õpetada, vaid neil tuleb lasta vabalt kasvada, neid lihtsalt armastada. Kui laps läheb kaevu juurde, mille kaas on lahti, on Osho meelest parem, kui laps kukub kaevu (ta saab sealt ju välja tõmmata!), kui et teda keelama hakata. Tundub täiesti uskumatu, kuidas ükski laps ilma keeldudeta tänapäeva ohti täis maailmas üleüldse eksisteerida saab? Aga äkki saab, keegi lihtsalt ei ole julgenud proovida. Kui ma kunagi peaks lapsevanemaks saama, siis äkki võtan lapsekasvatust projektina (ma tean, olen õel). Et mis juhtub kui kasvataks oma lapse üles igasuguste reeglitega vastuolus? Äkki saaks temast geenius? Või hoopis esimene inimene, kes oskab tõeliselt armastada?

Minu unenäod on värvilised

2011-03-13T11:24:00.000-07:00

Ma ei ole eluski unes lilli ja peenraid näinud, aga... Kunagi on ikka esimene kord. Niisiis olin ma unes kuskil aias, ilm oli ilus ja lilled vohasid. Peenar oli paksult nartsisse ja maikellukesi täis. Mõtlesin veel kahjurõõmuga, et hehee, korjan ühe kimbutäie, hea eestlaste ees uhkeldada, et meil kevad varem kätte jõudnud.
Ja siis mind hakkas huvitama, et mis värk selle unenäoga on. Ja vaatasin unenägude seletajast järele:

Peenar - rikkust ja heaolu,
Maikelluke - lootusi armastuses,
Lillepott (minu puhul siis peenar) ilusate lilledega - rikastumist.

Aga see võiks ka nagu kusagil kirjas olla, et kaua ma selle rahahunniku ja valgel hobusel printsi järele ootama pean? Kas nädal, kuu või viiskümmend aastat? Igal juhul ostsin unenäo lummuses esimest ja viimast korda selle aasta jooksul lotopileti, et kui ikka rikkust lubatakse, siis äkki saan lotomiljonäriks. Võite kolm korda arvata, kas võitsin või mitte. Ühesõnaga - kellel ei vea lotomängus, sellel veab armastuses.

Ja hunt tegi auh-auh-auh

2011-03-13T04:54:00.000-07:00

Aga meil on nüüd koer!!!

Ta on lihtsalt nii armas, et sure ära. Üks ninnu-nännu käib ainult. Nime tal veel ei ole, mina pakkusin välja Rocco, mis sest, et see on Madonna poja nimi. Kutsa on praegu veel veidi šokis, isegi pissil ei julge käia. Aga hommikul pistis kolm kanakoiba pintslisse, nii et isu tal on. Kutsu on alles väike, sünnipäev oli detsembri lõpus. Veidi veel, ja siis on juba päris lõvi valmis.